heidikud ja grunged. Couture oli populaarsem kui kunagi varem, austus oli ka käsitööesemete ja ekstravagantsete esemete vastu. Pika saleda figuuri ja pitsi kombinatsioon jätkus, eriti uutes kudumites. D&G (Stafano Gabbana Milanost ja sitsiillane Domenico Dolce) nende moed olid teretulnud vaheldus üldlevinud tagurpidi kolmnurgakujulise power-suit´le hiigelsuurte macho-õlagute ja minimeeritud puusadega. Nende imago oli eelkäijaks nüüdsele rinnapartii rõhutamisele, herilase-pihale ja korsetile; eesmärk oli luua moodi naisele kui kangelannale. Selle kümnendi juuksemood järgib individuaalsuse reeglit. Kasutusel oli pikendamistehnika. Juukseid võis kanda mis tahes värvitoonis. Lühike mop-top ja pseudo-1970ndate pikk lühikeste järkudega lõige (toonitatud salkudega või ilma) olid ülipopulaarsed. Meeste seas oli populaarne punapea- peeti tuliseks ja individuaalseks, naiste seas aga tume juus. Täiesti vastuvõetav oli ka juuste puudumine
süvamuusikategelaste ennustustest, ei olnud sugugi ajutist laadi ja ei peegeldu pelgalt moetantsude, lööklaulude või kõlaefektidena, mis äkki ilmuvad ja sama kiiresti kaovad. Nende mõju on märgatavalt suurem, põhjustades olulisi ja pöördumatuid muutusi nii muusi- kute kui publiku muusikalises maailmakäsitluses ja käitumismallides. Võrreldes vanemate seltskonnatantsudega oli suurimaks muutuseks uudne tantsuhoid – kui senini oli lähim partneritevaheline kontakt neiu pihale asetatud noormehe käed (polkas), siis uutes tantsudes (aeglane valss, fokstrott, tango jt) oli see oluliselt intiimsem, mis tingis tugeva vastureakt- siooni konservatiivsemate vaadetega seltskonna, eriti maarahva hulgas. Seoses uute tantsude ning senisest oluliselt rütmikama ja uudse kõlapildiga tantsumuusikaga muutusid põhjalikult ka tantsuorkestrite koosseisud – juurde tulid senitundmatud spetsiifilise 64 Rahvaleht 1926, 20.04. 41
«Kelle poeg sa siis oled?» küsis kubjas ootamatu julgusega. Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt. «Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?» kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga julgust. Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale. «Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?» käratas Oodo näost lõkendades. «Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra 23 sõber on,» kogeles kubjas, «ma arvasin, mõni hulgus . . . hein Pauerunt . . . ai, ai, noorhärra, ega ma nõnda ei öelnud, andke andeks, pai junkur!» Kubjas vingerdas pai noorhärra piitsa all. «Käsi minema, lurjus!» käskis Oodo ja andis minejale veel hoobi tagantjärele. «Oled sina ka rüütli poeg
«Kurat võtaks, ma ei saa millestki aru!» hüüdis Phoebus. Esmeralda jäi hetkeks vait, siis veeres pisar ta laugude vahelt, ta ohkas ja ütles: «Oh, mu härra, ma armastan teid!» Noore tütarlapse ümber oli niisugune süütuse hingus, niisugune vooruse veetlus, et Phoebus tema ligidal ennast mitte kõige paremini ei tundnud. Kuid öeldud lause ergutas teda. . «Teie armastate mind?» hüüdis ta ärevalt ja pani 284 oma käe mustlastüdruku pihale. Ta oligi ainult sellist juhust oodanud. Preester nägi seda ja katsus sõrmega pussnoa otsa, mis ta põue oli peidetud. «Phoebus,» jätkas mustlastüdruk kapteni pigistavaid käsi tasakesi enda ümber vabastades, «teie olete hea, teie olete suuremeelne, teie olete ilus. Teie päästsite mu, minu, vaese mustlaste sekka sattunud lapse. Juba ammu unistasin ma ohvitserist, kes mu elu päästaks. Teist unistasin ma enne, kui ma teid nägin, mu Phoebus. Mu unistuste kangelasel oli sama
annaabi.ee 
