luuletaja Lucretiuse kohta: Hing (anima) ib ,,eluhingus", mida leidub väga peene ainena terves kehas ning mis hingestab iga selle osa. Ta kasvab ja vananeb koos kehaga ning kui keha sureb, hajuvad tema aatomid. Elu ei anta mitte päriseks, vaid laenuks, ning sellest on kasu niikaua, kuni me saame sellega kasulik olla. Kui oleme oma jõu ammendanud, peame jätma elu sama armuliselt, nagu tänulik külaline tõuseb pidulauast. Surm ei ole midagi kohutavat, ainult meie hirm teispoolsuse ees muudab ta selliseks. Mingit teispoolsust aga ei ole olemas. Põrgu on siinsamas nendes kannatustes, mis tulevad nõmedusest, kirest, riiakusest ja ahnusest, ning ka taevas on siinsamas kui sapientum tempola serena (tarkade kirgas tempel). Voorus ei esine mitte jumalate kartuses ega pelglikus hoidumises rõõmudest, ta seisneb meelte ja vaimuannete harmoonilises toimimises mõistuse juhtimise all ,,inimese tõeline vara on
ambroosia varastamises, ning peab valeks järgnevat müüti kuninga poja Pelopsi kohta. Nimelt langesid jumalad nii madalale, et käisid Tantalose palees ja einestasid koos surelikuga. Piiritu iseteadvusega tappis Tantalos oma poja Pelopsi, keetis ta suures katlas ära ja pakkus jumalatele toiduks. Nähtavasti tahtis Tantalos kõige jubedamal ja vapustavamal kombel näidata, kui hõlbus on alandada kardetud, austatud ja jumaldatud taevalisi. Olümplased lahkusid vihaga õudsest pidulauast ning karistuseks pidi Tantalos neetuna seisma allmaailmas näljasena ja janusena vees, mis jooma kummardades maasse imbus, pea kohal puuviljad, mis tema käehaarde eest kaugenesid; müüdi teisendi järgi rippus tema pea kohal kaljupank, mis iga hetk ähvardas talle peale langeda. Ka Tantalose järglaste, tantaliidide (Atreus, Agamemnon, Iphigeneia, Orestes) kohta maksis jumalate needus.Väljendeid "Tantalose piinad" või "Tantalose janu" seostatakse igavese piin ja lõputu vaevaga.
Olovernes satub jälle neiu salapärasest jumalast ahastusse. Mehel on kahju ka sellest, et Nimetu peole ei ilmunud. Teda oldi eile alles rõõmsameelsena nähtud, ent nüüd arvatakse, et keegi on talle ülekohut teinud. Juudit räägib ära loo, mis eile toimus. Räägib, et laulis talle ka Olovernesest. Olovernes tõstab toosti Nimetu auks. Käib üks suur toosti tõstmine, kus rahvas karjub vahet pidamata ,,Elagu, elagu!" Olovernes hakkab pidulauast ära minema aga peab veel korraks Juuditi kinni, et temaga paar sõna vahetada. Küsib, et kas ta võib öösel Juuditi telki tulla. Hakatakse juma lühtreid ära kustutama. Juudit tahab, et kolm tükki põlema jääks. Üks Olovernese, teine ise enda jaoks ning kolmas Nimetule. (Juudit poeb häbelikult Olovernese ligi.) Juudit kordab pidevalt Olovernese nime ning see ajab meest veidi hulluks. Juudit palub Olovernest, et see tema riiki valitsema tuleks. Tahab, et Olovernes kuningaks saaks
joogiga. Peeti pulmad. Tantalos 1. Tantalos- kõige rikkam kuningas, Sipylose mägi andis talle kulda, tal olid suured põllud, viljapead nendel kaks korda raskemad, kui teistel põldudel jne. 2. Jumalad lubasid tal koos endaga Olümpose lauda istuda ja pidusöögist osa võtta. 3. Tantalos läks liialt uhkeks, arvas, et ka tema on jumal ja et jumalad pole tegelikult kõiketeadjad (varjas jumalate juurest varastatud kuju, varastas ise pidulauast süüa ja lõpuks tappis oma poja ning tahtis ta liha jumalatele sööta, et nende üle naerda) 4. Jumalad teadsid kõik see aeg ta tegudest, kuid ootasid, et kuningas hakkaks eelistama tõde valele. 5. Poja tapmine oli viimane piisk, Zeus paiskas ta Tatarosesse ja mõistis ta igavest piina tundma (vesi lähedal, juua ei saa, söök lähedal, süüa ei saa) 6. Tantalose poeg Pelopsi äratasid jumalad kaunimana kui ta varem oli ellu. (Abaluu
annaabi.ee 
