veebruariga. Katku haripunkt on raamatus peaaegu lõpus ning seejärel kirjeldab autor, kuidas inimesed olukorra paremuse poole minemise järel elavnevad, kuidas lahusolnud inimesed jälle kohtuvad ning kuidas lõpuks isegi loomi tänavatel näha hakkab olema. Pärast pikka kannatuste perioodi annab autor edasi tegelaste rõõmu isegi pisiasjadest ning võtmesõnaks on lõpus ka lootus – lootus, et lähedased paranevad ning et katk lõpuks lõppeb. Muidugi on ka pessimiste, kes ei julge veel loota, kuid mida aeg edasi, seda paremaks läheb olukord. Surnuid veel on, kuid kuna inimesed paranevad, siis sellest tehakse järjest vähem välja. Selline loogiline järjestus on oluline, et katkust ning selle mõjust inimestele kõige paremini aru saada – muidugi on tekstis ka tegelaste minevikust juttu ning meenutusi (nt Tarrou mälestus isast), kuid need ei sega kuidagi teksti kulgevust ning on väga sobilikult ning oskuslikult jutu sisse kirjutatud.
Kanti puhul. Vastupidi, Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär - 24- aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks -- päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. 1888. aastaks oli Nietzsche tervislik seisund jõudnud kritilise punktini, ta abitus ja sõltuvus hoolekandest paistis üha enam ja enam vajalik olevat. Arstid avastasid Nietschel süüfilise ja haigus oli jõudnud viimasesse staadiumi. Nietzsche suri Weimaris.
kultuur ja eelkõige kristlus on meid juba nii ära rikkunud, sisendades meile mingeid tobedaid väärtusi, lähtudes millistest me ainult saamegi nii teha. "Tegelikult", ütleb Nietzsche, "väärtusi ei ole olemas (kui siis ainult üks ja nimelt see, et neid ei ole) ja seega ei saa me ennast ka häbeneda." Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Ei ole üldisi väärtusi ega üldist tõde; need on vaid igal inimesel omad Sellest lähtudes võib tunduda kummalisena, et oma filosoofias ülistab ta tugevust ja mõistab hukka nõrku ja viletsaid. See moraal on negatiivne kontseptsioon ta on tekkinud vastandudes välisele stiimulile, on selle produkt, kus rahulolematus tahab end kompenseerida. Eeldatakse teise hukkamõistu.
Immanuel Kanti puhul. Vastupidi: Nietzsche elu oli täis ootamatuid pöördeid. Sündinud pastori pojana, sai temast kõige vihasem kristluse materdaja kaasajal. Hiilgavalt alanud teaduslik karjäär -- 24-aastaselt sai Nietzsche Baseli ülikooli klassikalise filoloogia professoriks -- päädis juba 1879. aastal varase pensionile jäämisega tervislikel põhjustel. Vaatamata kohutavatele haigushoogudele õpetas Nietzsche oma teostes vitaalsust ja elujaatust, pidades pessimiste jõuetuteks dekadentideks. Nõrga tervise kiuste avaldas Nietzsche ajavahemikul 1872-1888 üle kümne teose, jättes lisaks maha tuhandete lehekülgede ulatuses märkmeid, uute raamatute plaane. Nietzsche elu vürtsitas sõprus Richard Wagneriga ja hilisem ärapöördumine temast, taganemine noorusaja iidolist Schopenhauerist, ärapöördumine kogu modernsest kultuurist. Kui meenutada, et Nietzsche