Vahel esineb ka aastaajalist varieeruvust, näiteks Alpides talvel on kodupiirkond 50 150 hektarit, suvel aga suurem ja 400 hektarit. Asustustihedus sõltub elupaigatüübist, aga enamasti 5 45 isendit/km 2. Alpides ja Norras rändavad punahirved suviste ja talviste kodupiirkondade vahet (Norras kuni 6 km). Noored emased punahirved on oma kodupaigale väga truud, nende kodupiirkonnad kattuvad tihti ema omaga. Enamik noori pulle lahkub pesapaigast 1 2-aastaselt, vastavalt kodupiirkonnast. 1-aastaselt lahkuvad pesapaigast, mis asuvad metsas, ning lagendikel läheb pullide lahkumisega 2 aastat aega. Sotsiaalne käitumine Metsades: emahirved on enamasti sotsiaalse käitumise keskmes, pullid aga alamal sotsiaalsel tasemel. Mägistel maadel elutsevad sigimises osalevad emahirved madalamatel nõlvadel, nooremad emased asuvad kõrgemal. Pullid suvel kõigekõrgemal,
must-toonekure haudepaari, kuid pesitsus pole sedavõrd tulemuslik, et taastaks endise arvukuse. Elupaik Elupaigaks on must-toonekurel vanad metsamassiivid ja raskesti ligipääsetavad sood või järvekaldad. Ta on üksindust armastav lind: moodustub püsiv paar, kelle pesale lähim pesa asub tavaliselt kaugemal kui kuus kilomeetrit. Toitumine Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et isaslinnud võivad headele toitumisaladele lennata kuni 25 km kaugusele pesast. Paljunemine Paari moodustumisel muneb emaslind 2–5 (6) muna ja vaheldumisi hautakse ligikaudu viis nädalat. Pärast poegade koorumist valvab üks vanalind alati pesa juures, et kaitsta neid röövloomade ja ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Järglaste sirgudes ja vajaduste suurenedes peavad hakkama toitu tooma mõlemad vanalinnud.
Must-toonekurg on lind, kellel on metalse läikega sulestik, valge kõhupool ning erkpunased nokk ja jalad. Erinevalt valge-toonekurest teeb ta peale nokaplagina ka häälitsusi ning kasvult on ta veidi väiksem. Must-toonekurg eelistab elada vanades metsamassiivides ja raskesti ligipääsavates soodes või järvekallastel. Nad toituvad kaladest, konnadest, veeputukatest ning harvem roomajatest, keda käivad otsimas pikkadel rännakutel oma pesapaigast eemal. Need linnud moodustavad püsivaid paare ning elavad teistest liigikaaslastest eraldi. Pesa on harilikult ehitatud kõrge puu suurtele külgokstele ja on kasutatav hulka aastaid järjest. Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma
Kotkaste elupaigad ning rändlindude peatuspaikadena tuntud Matsalu laht, Vilsandi saared ja mõned teisedki väiksemad alad on Eestis kaitse all. Kaitstavate loodusobjektide seadus sätestab väljaspool kaitsealasid asuvate pesapuude ümber 500 m raadiusega kaitsetsooni, kuhu inimesed ei tohi minna 15. veebruarist kuni 31. juulini. Kaitsealadel olevad pesapaigad on arvatud üsna range reziimiga sihtkaitsevööndisse. 2003. aasta seisuga asus kotkameestele teadaolevast 35 pesapaigast ainult viis väljaspool kaitsealasid. . Suur-konnakotka ja must-toonekurega võrreldes on kaljukotkal siiski head ajad: lausraied pole veel jõudnud rabasaartele ning loodetavasti ei jõuagi. Ebakindel on siiski nende kaljukotkapaaride elu, kelle pesakoht ei ole uurijatele ja kaitsjatele teada. Kindlasti ei asu nad kõik turvalistel kaitsealadel, nende pesapaigad võivad jääda inimeste meelevalda. Kasutatud kirjandus
Sellesse muneb ta enamasti neli muna, milledest mõni on viljastamata ja ei hakka arenema. Haudumine võib kesta kuni poolteist kuud. Seejärel kooruvad tihedalt udusulgedega kaetud pojad, kes alles rohkem kui kuu möödudes on võimelised jalgadele tõusma. Kui on pesas istutud 50 päeva, on pojad muutunud juba vanematest raskemateks, aga väljalennuni kulub veel paar nädalat. Toiduks on talle kalad, konnad, veeputukad ja harvem roomajad. Toitu otsides teeb ta pikki rändeid oma pesapaigast eemal. Enamasti juba augusti teisel poolel lendavad must-toonekured oma talvitusaladele: Aafrikasse Sahara kõrbe lõunapiiri ja ekvaatori vahelisele alale, osa rändavad Lõuna-Aasiasse. Varakevadel märtsi teisel poolel võime aga must-toonekurge taas kohata Eestis. Eestis on must-toonekure arvukust hinnatud vaid 150...200 haudepaarile. Kuna ta on meil väga haruldane lind ja kujunenud loodusmälestusmärgiks, siis on ta asetatud kaitstavate linnuliikide I kategooriasse. 5 Kotkad
asuvad pesad on vaid 4-6 m kõrgusel), vahel kaljudele, vanade lagunenud ehitiste varemetele või kõrgepingeliini postidele. Näiteks Saksamaal, Brandenburgis, on enam kui pooled pesad rajatud kõrgepingeliini postidele või muudele kunstlikele ehitistele (Cramp & Simmons 1980; Poole 1989). Liik pesitseb reeglina üksikute paaridena, kuid on täheldatud ka erandeid, kus pesade vaheliseks kauguseks võib-olla kõigest 50-100 meetrit. Eesti teadaolevast 46 asustatud pesapaigast 36 asuvad männikutes (24 rabas ja 12 mineraalmaal), 8 raielangil ja 2 soostunud segametsas. Pesapuuks on nimetatud pesadest 42 juhul mänd, 3 juhul kuusk ja ühel juhul kask. Neli pesapuud on kuivanud, kuid kalakotkas kasutab neid meelsasti edasi. Darwini Rahvuspargis asusid 59% pesadest (43) kuivanud mändidel ( et al. 2002). Pesa ehitab kalakotkas ise, ehkki kotkale on mitmetes riikides appi tulnud ka inimene. Eestis
annaabi.ee 
