Toitumine Jõeforellide toit on mitmekesine: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad. Sigimine Kudemiseks vajab kruusast põhja. Kudemine algab, kui veetemperatuur langeb alla 6...8 °C, ning võib toimuda novembri lõpust veebruarini. Kudemisel on territoriaalne, partnereid vahetab harva. Mari koetakse mitmesse pesalohku, ning kaetakse peale viljastamist kruusaga. Marja arenguks on olulise tähtsusega vee hapnikusisaldus, mis ei tohi langeda alla 4 mg/l. Koeb 200...1500 marjatera, mille läbimõõt on 2,3...3 mm. Areng Sõltuvalt veetemperatuurist kestab marja areng 2...6 kuud, vastsed hoiduvad kivide varju ja toituvad kividel kasvavatest taimedest. Suguküpseks saab 2...3 aasta vanuselt. Elueaks
Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Arvatakse, et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem sansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel. Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks. Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama. Jõeforellide pulmapeol kujunevad välja kindlad rühmad, partnerite vahetust tuleb harva ette. Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett. Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise
Jõkke tõusu soodustavad meretuuled ja kõrge veetase nii jões kui ka meres. Lõhe koeb kiirevoolulistes liivase või kruusase põhjaga jõelõikudes. Isased kalad tõusevad koelmutele varem, võideldes parimate kohtade eest ja kaitstes neid sissetungijate vastu. Hiljem saabuvad emased, kes valivad sobiliku kudemispaiga. Tugevate sabalöökidega kaevab küljele kaldunud emaslõhe jõe põhja pesalohu, mille sügavus ulatub 30 sentimeetrini ja pikkus paari meetrini. Pesalohku lastakse mari. Seda tehakse mitu korda (portsjonilised kudejad) ning kudemine võib kesta kuni paar nädalat. Emas- ja isaskala ujuvad kõrvuti pesalohu kohal: emane poetab sinna 56 mm läbimõõduga marjaterad, samal ajal laseb isane veevoolul kanda marjale niisa. Neil sekundeil mari viljastatakse ja saab alguse uus elu. Kohe katab emaskala viljastatud marjaterad liiva ja kruusaga. Marja areng ja noor lõhe. Pärast viljastumist marjatera paisub, algab loote areng. Viie-
Toituvad merisutid suuremate elusate kalade (tursk, lõhi jt.) verest, tungides neile aktiivselt kallale. Ohvri kehakatted purustatakse sarvhammastega, vere imemist soodustab hüübimisvastase toimega põsenäärmete sekreet. [2, 3, 5] 5 Andmed kudemisbioloogia, kudemiskoha valiku ja substraadi kohta on väga vanad. Merisutid koevad kruusapõhjale kividest kokkukantavasse pesalohku. Teada on ka, et isased isendid on väiksemad. [2, 3] Jõesilm (Lampetra fluviatilis) Jõesilm on ka angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime teineteisest tavaliselt veidi lahus, kuid kudemiseajal puutuvad kokku. Tagumine seljauim ulatub sabauimeni. Sabauim on keha tagumise otsaga üla- ja alaosaks jagatud. Lõpuseavasid 7 paari, erandjuhtudel 5 või 4 paari. Sarvhambaid ümber suuava hoopis vähem kui oli neid merisutil. Suuava peal on rõhtne
Maid jagades võivad nad konkurentidele tõsiseid kehavigastusi tekitada, püüdes teineteist sabast, uimedest või seljast hammustada. Samal ajal on emasforell ametis pesalohu kaevamisega ning isane asub teda peibutama, end üle kogu keha vabistades. Arvatakse, et vabisemisetendusel on samasugune tähendus nagu linnulaulul. Emasforelli austajaskonda kuulub kuni 5 isast, kellest kõige rohkem sansse on territooriumivaldajal ja alles siis nõrgematel võistlejatel. Mari koetakse pesalohku ja kaetakse pärast viljastamist kruusaga - see töö jääb samuti ainult emase mureks. Seejärel siirdub emasforell samade asjaosaliste saatel järgmist pesalohku kaevama. Jõeforellide pulmapeol kujunevad välja kindlad rühmad, partnerite vahetust tuleb harva ette. Jõeforelli mari vajab normaalseks arenguks väga hapnikurikast vett. Kui jões voolukiirus langeb, ähvardab pesi mudaga kattumine ja see toob kaasa marja hukkumise
annaabi.ee 
