Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana. Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti. Elupaik ja viis Kõige eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega. Elutseb ka metsades, soodes ja rabades. Suuri metsamassiive väldib. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Toitumine Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse. Sigimine Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks
aga selle eest tõeline elu, millele tavaliselt haavlilaeng, haigused, karmid talved ja nälg joone alla tõmbavad. ELUPAIK JA VIIS Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes. TOITUMINE Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, ondatratest, metskitsetalledest,
inimest nähes võib rebane seda kergesti uurima tulla. Sobiva tuule korral võib rebane üsna lähedale tulla, enne kui ta inimese ära tunneb.[1] Elupaik ja viis Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Näiteks mets, tundra, taiga, stepp ja kultuurmaastik. Uru kraabib ise või võtab teistelt (näiteks mägralt või ümisejalt). Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil. Jahti peab rebane videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.[3] Toitumine Rebane toitub enamasti väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, ondatratest, metskitsetalledest,
) · tüvepikkus on 50...90 cm, sabapikkus 40...60 cm · 4...10 kg · karvavärvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall · tavaline nii mandril kui ka saartel ja väikestel laidudel · loendatud on 6000 isendit · eelistatum elupaik on kultuurmaastik väikeste metsatukkadega · elutseb ka metsades, soodes ja rabades · suuri metsamassiive väldib · põhiliselt üksikeluviisiga · uruga on seotud vaid pesakonnaperioodil · toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest, sööb ka putukaid, raibet ja vähesel määral ka taimset toitu · enam arenenud haistmine ja kuulmine METSSIGA Sus scrofa L. · tüvepikkus 110...200 cm · 70...250 (350) kg
Suuri metsamassiive väldib, eelistab metsatukkasid. Toitub väikese ja keskmise suurusega selgroogsetest - konnad, roomajad, hiired, jäänesed, ondatra, linud, nende monad (pardid, kanalised), putukad, vähesel määral ka marjad ja teraviljad. Aprillis sünnivad peale 55-päevast tiinust 1-3 musta poega, 4-kuuselt iseseisvuvad. Põhiliselt üksikeluviisiga, uruga seotud vaid pesakonnaperioodil. Talvel pole uruga seotud. Vaenlased hunt, ilves, kotkad, pegadele kakud. KÄHRIKKOER (nyctereutes procyonoides) - hallikaspruun kuni mustja seljapoole ja kollakaspruuni kõhupoolega pika karvkattega kiskja, näol pikkadest karvadest põskhabe, Elupaiga suhtes pole nõudlik, elab rikkaliku alusmetsaga leht- ja segametsas, põõsa- ja kõrkjarikkal veekogukaldal. On segatoiduline -
annaabi.ee 
