Ülemised ja alumised hindamisteed. Steriilne piirkond on alumine hingamistrakt. Normaalse mikofloora poolt on kolinoseeritud ülemised hingamisteed. 4. Mis on riniit ja sellele iseloomulikud sümptomid? Riniit ehk nohu. Sümptomid: rinorröa, ninasügelus, aevastamine, ninakinnisus, + silmade punetus, sügelus ja turse, lõhnatunde vähenemine, peavalu, uimasus, keskendumisraskused. 5. Kuidas riniit jaotatakse? Akuutne riniit <6 nädala ja krooniline riniit. 6. Sesoonse ja persisteeriva riniidi peamised põhjused. Vahelduv (sesoonne ehk hooajaline) – õietolm. Püsiv (persisteeriv riniit) – tolmulestad, hallitus, loomakarvad, prussakad. 7. Milliseid ravimeid kasutatakse allergilise riniidi ravis? Millistele sümptomitele need ravimid toimivad ja millises ulatuses? Suukaudsed/lokaalsed H-1 retseptorite blokaatorid (antihistamiinikumid): seostuvad H-1 retseptoritega ja takistavad histamiini toimet.
steriilsemad. 4. Mis on riniit ja sellele iseloomulikud sümptomid? Riniit(nohu) ninalimaskestade ja ülemiste hingamisteede põletik. Sümptomid: *rinorröa *ninasügelus *aevastamine *ninakinnisus *+silmade punetus, sügelus ja turse, lõhnatunde vähenemine, peavalu, uimasus, keskendumisraskused 5. Kuidas riniit jaotatakse? I Akuutne riniit -kestab u. 6 nädalat II Krooniline riniit(allergiline/mitteallergiline) 6. Sesoonse ja persisteeriva riniidi peamised põhjused? Sesoonse riniidi peamiseks põhjuseks on õietolm. Persisteeriva riniidi põhjusteks on tolmuletad, hallitus, loomakarvad ja prussakad. 7. Milliseid ravimeid kasutatakse allergilise riniidi ravis? Millistele sümptomitele need ravimid toimivad ja millises ulatuses? *oluline on allergeeni vältimine(õietolm, tolmulestad, loomad)! *suukaudsed/lokaalsed H-1 retsptorite blokaatorid
• Äge hepatiit lahenemise ja paranemisega – 15% • Krooniline persisteeriv infektsioon võimaliku progresseerumisega haiguseks hilisemas elus – 70% • Tõsine kiire kuluga tsirroos – 15% Vireemia veres 1…3 nädalat pärast HCV vere ülekandmist, kestab 4…6 kuud (äge) või kauem kui 10 aastat (persisteeriv). Äge vorm on HAV, HBV sarnane, aga põletikuvastus on vähem intensiivne, sümptomid pehmemad. >70% juhtudest on algne infektsioon asümptomaatiline, tekitab kroonilise persisteeriva haiguse. Peamine sümptom on krooniline väsimus. Krooniline vorm areneb tihti aktiivseks hepatiidiks 10-15 ja tsirroosiks, maksapuudulikkuseks 20 aastaga. Maksapuudulikkuse arenemist võimendavad alkohol, teatud ravimid, teised hepatiidiviirused. Diagnostika. Anti-HCV ELISA või RNA genoomi määramine. ELISAt kasutatakse doonorvere skriinimiseks, kinnitada võib Western blotiga. Antikehi ei pruugi olla vireemiaga patsientidel, immuunkompromiteeritutel, hemodialüüsipatsientidel
Reservuaariks on haige oma mikrofloora. Sel juhul satuvad normaalse mikrofloora koostises olevad mikroobid translokatsiooni (ümberpaigutuse) tõttu steriilsetesse kehapiirkondadesse (koed, lümf). Organismi vähenenud rakulise ja humoraalse immuunsuse tõttu neid ei hävitata, vaid nad tekitavad mitmesuguseid infektsioone. Selliste HI-de teke on raskesti välditav. Samuti võib primaarselt endogeenne infektsioon olla seotud mõne organismis persisteeriva (püsinud, säilinud) infektsioonitekitaja aktiveerumisega (näiteks Mycobacterium tuberculosis). Sekundaarselt endogeensed HI tekitajad omandab patsient haiglasoleku jooksul, need koloniseerivad suurtes hulkades tema nahka või limaskesti. Enamasti on tegemist antibiootikumide suhtes multiresistentsete suurenenud virulentsusega mikroobitüvedega. Patsiendi immunoloogilisest seisundist oleneb, kas tekib HI või mitte. Hospitaalinfektsiooniks loetakse: