surnukehadega. Sotsiaalministeeriumi vastuses on kirjutatud: “Inimese sünnitushooldel ning haiguste diagnoosimisel, ravimisel või ärahoidmisel tekkinud jäätmetega, sealhulgas abordi jäätmetega, toimitakse vastavalt „Jäätmeseadusele“. 10 Mille poolest ohtlik? Põiekahjustus Juhul kui emakas on perforeerunud, võib ka põis perforeeruda. See võib omakorda põhjustada peritoniiti e kõhukelmepõletikku (põletikuline, nakatunud kõhusisemus), millega kaasnevad valud ja ohud. Sellises olukorras on vajalik taastav operatsioon. Soolekahjustus Juhul kui emakas on perforeerunud, võib ka soolestik perforeeruda. See võib omakorda põhjustada iiveldust ja oksendamist, valusid alakehas, palavikku, verd väljaheites ja peritoniiti e kõhukelmepõletikku (põletikuline, nakatunud kõhusisemus) ning surma, kui piisavalt kiiresti ei suudeta põletikku ravida
Esineb rohkem oportunistlikke ja nosokomiaalseid tekitajad nagu Enterococcus, Pseudomonas, Enterobacter, Candida. Suremus kõrge, 30-60%. Keemiline peritoniit. Põhjuseks veri, sapp, Ba-kontrastaine või muud ärritavad ained peritoneaalõõnes. Peritoneaalabstsess. Kapseldunud ja lokaliseeritud infektsioonikolle peritoneaalõõnes. Suurem osa tekib sekundaarse peritoniidi või kõhuõõne kirurgia järel. 7. Peritoniidi ravi printsiibid. Primaarset peritoniiti ravitakse konservatiivselt antibiootikumid ja toetav ravi. Antibiootikumideks näiteks 3-4pk tsefalosporiinid (tsefuroksiim, tsefepiim), külvide järgselt ravi vastavalt antibiogrammile. Sekundaarse peritoniidi ravis on neli tähtsat komponenti: 1) kolde kontroll; 2) drenaaz; 3) AB-ravi; 4) toetav ravi. Kolde kontroll seisneb intraabdominaalsete infektsioonikollete likvideerimises ja drenaazis. Sõltudes
Täpne infektsiooni patofüsioloogia on teadmata. Vähenenud INF-γ tase võib takistada nende kõrvaldamist kopsuinfektsiooni ajal. Immuunkompromiteeritutel on tüüpiliselt invasiivne kopsuhaigus (pulmonaalsed sõlmekesed, konsolideerumine, abstsess), tõendid vere kaudu dissemineerumisest lümfisõlmedesse, ajukelmetesse, perikardi, nahka. Tavaliselt põhjustavad immuunkompetentsetel oportunistlikke infektsioone (posttraumaatilisi nahainfektsioone, pikaajalise dialüüsi patsientidel peritoniiti, traumaatilist endoftalmiiti). Kasvavad rõõmsalt mitteselektiivsetel aeroobselt inkubeeritud söötmetel, klassikaline lõheroosa pigment võib tekkida alles neljandal päeval. Identifitseerimine algse aeglase kasvu, makroskoopilise, mikroskoopilise morfoloogia, happekindla värvumise osalise säilitamise järgi. Täpne identifikatsioon liigi tasandil on raske suhtelise inertsuse tõttu. Ravi on problemaatiline
analüsaatoril IMMULITE. MOLEKULAARSED MEETODID. Kasutatakse RFLP- PCR Toxoplasma gondii virulentse tüüp I määramiseks. Amöbiaas HAIGUSTEKITAJA on Entamoeba histolytica. Jämesooles lokaliseeruv verise diarröaga kulgev parasitaarne haigus. Reservuaariks on haigestunud inimene, kes ööpäevas eritab ligi 45 milj tsüsti. Keskmine ID (infektsioosne doos ) on ∼1000 tsüsti. Võib põhjustada ekstraintestinaalseid vorme, näiteks kopsu-, aju-, maksaabstsesse, peritoniiti, perikardiiti jne. Uuritav materjal Roe, jämesoole haavandite ekssudaat, limatükid, maksapunktaat (maksaabstsessi korral). Vedela iseloomuga roojast, haavandi ekssudaadist ja limatükkidest otsitakse amööbi trofosoide, formeerunud roojast aga tsüstilisi vorme.Trofosoidide leidmiseks tuleb rooja uurida hiljemalt 15 minuti jooksul peale defekatsiooni, tsüste on võimalik leida kuni 3 päeva vanusest roojast. Diagnoosimine ALGMATERJALI MIKROSKOOPILINE UURIMINE
annaabi.ee 
