rakendada etenduse, täpsemalt lavastuse „Life Is Very Hard“ analüüsis. Linda Kaljundi tegeleb oma artiklis mõiste „performatiivsus“ ja selle tuletistega ning on seadnud omale eesmärgiks kaardistada vastava mõistestiku tähendus- ja kasutusvälja laienemine, nn performatiivne pööre ning ühtlasi tegeleda sellest tingitud metodoloogiliste ja terminoloogiliste probleemidega. Esimeses peatükis annab autor ülevaate performatiivse pöörde eelkäijatest, neist esimesena kirjutab ta 1940.-1950. aastatel sotsioloogias ja antropoloogias käibele tulnud nn dramaturgilisest mudelist, mille võttis esimesena 1945. aastal kasutusele ameerika kirjandusteoreetik ja filosoof Kenneth Burke, kes asus viljelema lähenemist, mida ta nimetas „dramatismiks“. Burke rõhutas sotsiaalse suhtluse sümboolset iseloomu ja analüüsis inimeste käitumist sotsiaalsetes „stseenides“. Ameerika sotsioloog Erving Goffman, kelle 1959
sündmuslikkust (etendus kui elav akt, mille osalised oleme). Analüüsi alus ja lähtepunkt on üksiku vaataja taju etendusest. Tajutakse kahel põimuval tasandil, mis mõlemad toimuvad tegelikkuses: - Kontseptualiseeriv taju tajun objekti, andes sellele juba mõistelise tähenduse. Seostub semiootilise mõõtmega. Objekti respekteerimine tajun objekti spetsiifilisi materiaalseid omadusi nii, nagu nad ilmnevad. Seostub performatiivse mõõtmega. Teatrifenomenoloogiat on komplementaarne vaateviis nagu semiootika. Teatrilaval olev fenomen (näitleja, rekvisiit vm) on ühtaegu lihtsalt tema ise ja ka materiaalne objekt ning samas ka semiootiline märk, viidates millelegi muule. Geneetiline analüüs (Féral) pööratakse tähelepanu lavastuse tervikule loomeprotsessile ja arengule etenduse mängimise ajal. Mis valikud tehti lavastades? Mis probleemid, kõhklused ja eriolukorrad esile kerkisid? Kuidas sündis näitleja roll
kangelase tagasi kas mingisse lihtsameelsesse seisundisse või lausa idioodistaatusse. Selline staatus annab autori sõnul nendele tegelastele uutlaadi vabaduse ja võimaluse vastastikusteks tunneteks, nagu armastus ja headus ning võime nautida ilu, religioosset äratundmist jne. Eshelman uurib viise, kuidas erinevates teostes toimib nn auktoriaal-ne raamistus performatiivse subjekti eeltingimusena. Lisaks kirjandusele ja filmile viib Eshelmani arvates sarnase võimu omistamise etenduse läbi ka Berliini Riigipäevahoone rekonstruktsioon, eriti selle kuppel, pelgalt arhitektoonilisi vahendeid kasutades: "Kui postmodernne arhitektuur desorienteerib subjekti, lastes ruumikoordinaatidel paista samaväärsete ja äravahetatavatena, siis Riigipäevahoone klaaskuppel kujutab endast läbipaistvat,
ja tõekspidamisi omav inimene, mitte tekste teisendav mehhanism. See väide toob kaasa täiesti teistsuguse ettekujutuse tõlkimisest, tõlkijast, tõlkija vajalikest pädevustest ja tööülesannetest ning lõpuks ka kvaliteedikriteeriumidest. Ei ole oluline, mis originaaltekstis kirjas on; teksti täpse järgimise asemel on tarvis sihtteksti lugejani viia algse autori suhtlustaotlus. Iseloomulik on suhtumine lähteteksti sisuviga- desse: nii performatiivse kui ka siinse instrumentalistliku lähenemise korral on enesestmõistetav, et tõlkija parandab nad ära, välja arvatud juhul, kui tõlkija millegipärast teadlikult otsustab lugejale esitada sisuvigase teksti, näiteks teadliku valetamisena (parteiprogrammis vms), irooniana, tähelepanukontrollina vms. Tekstipõhiselt mõeldes ei ole niisugusele parandamisele kuigi lihtne õigustust leida. Siinkohal tuleks lugejas kindlasti tekkiva vastuväidete hulga
annaabi.ee 
