npnelapea. "iu- kussu magama," miseb ta, "keedan sulle putru ma..." Ahjuprao vahel laulab kilk. Krvaltoas, teisel pool ust, norskavad peremees ja sell Afanassi... Hll kksub haledalt, Varka aga miseb- kik see sulab kokku iseks, uinutavaks muusikaks, mida on nii magus kuulata, kui voodisse heidad. Nd aga see muusika ainult rritab ning rusub, sest ta ajab une peale, aga magada ei tohi; kui Varka, jumal hoidku, magama jks, siis kolgiksid perevanemad ta lbi. Lambike vilgub. Roheline laik ja varjud hakkavad liikuma, ronivad Varka poolavatud, liikumatuisse silmadesse ja kujunevad pooleldi uinunud ajus uduseiks viirastusteks. Ta neb tumedaid pilvi, mis kihutavad ksteise jrel mda taevast ja kisendavad nagu laps. Siis aga puhub tuul, pilved kaovad ja Varka neb avarat, pdela poriga kaetud maanteed: mda maanteed venivad voorid, longivad inimesed, kompsud seljas, liiguvad edasi- tagasi mingisugused varjud;
Katsu minna kamberisse, Kepsi minna kelderisse. Too see mardi maugukene, Sandi mardi saiakene. Laulu ajal koonduvad mardid ringselt ümber pererahva. Oletatavasti antakse neile midagi. Saavad koti täis ja kummardavad igasse suunda. Tänulaul : Aitjumal perevanemad, Aitjumal perenooremad. Meie osa hoidemasta, Meie kaasa kaitsemasta Tulevase ajani! Kui me teile taas tuleme, Tuult me toome tuulajale, Küllust põllukülvajale,
lapsena 1859. a. Oskar Lutsu isa Hindrik. Lutsu emapoolne vanaisa Mart ja vanaema Triinu olid ümbruskonna haritumad taluinimesed. Mõlemad olid paar talve koolis käinud: nad oskasid lugeda ja kirjutadagi. Vanaisa Mart pidanud lühikest aega koolmeistri ametit. Kirikhärrale meeldinud ta oma õiglase meele ja ilusa lauluhääle poolest, mistõttu tema hooleks usaldatud mõneks talveks laste õpetamine Järveperas. Sama vaimuerksad ja jutuosavad olnud vanaisa vennad. Perevanemad, mõlemad andekad jutuvestjad, heietasid muistseid lugusid sündinud ja olematuist juhtumusist. Tallu käis aastast-aastasse ajaleht, mida õhinal loeti. Kirikhärralt laenati nii vaimulikke kui ilmlikke raamatuid ja neid loeti pikil talveõhtuil. Harilikult lugenud ajalehte ja juturaamatuid teistele pereisa ise ette, kuna tüted-pojad teinud samal ajal käsitööd. Kirjaniku vanaema vennad osutasid samuti mõningaid kirjanduslikke kalduvusi. Üks vendadest, Mihkel Sepp, tegi vemmalvärsse
köstreid ja koolmeistreid ette valmistada. Riigi poolt oli õpilastele värske leib. Seminaris kasutas Forselius uusi õppemeetodeid.Oma nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Kuni Forseliuseni õpetati lugemist kirikuraamatuist. Senine eestikeelne kirjasõna täitis kiriku tarbekirjanduse ülesandeid. "Kodu- ja kirikuraamatut" kasutasid köstrid, mõisa- ja perevanemad ettelugemiseks ning koduste palvetundide sisustamiseks. Kuid nimetatud jm. Kirikuraamatud ei vastanud kooliõpetuse eesmärkidele keeleliselt, metoodiliselt ega trükitehniliselt. Forseliuse pakutud uus õppeviis eeldas, et igal õppijal oleks oma isiklik ja kõigil ühesugune õpperaamat. Noor Forselius alustas kõigepealt aabitsa kirjutamisest, sest sellest sõltus lugemaõpetamise edukus. Aabitsast kui kõige arvukamast ja odavamast rahvaraamatust olenes ka parandatud kirjaviisi laiem
annaabi.ee 
