Kui varem ainult oletati ning ajalooallikate põhjal arvati, kui suur inimeste arv on, siis nüüd on teistmoodi. Tänapäeval tegeleb sellega rahvaloendaja. Lühikese ajavahemiku jooksul külastavad asjakohase koolituse saanud loendajad kõiki elumaju ja kortereid, kirjutades üles neis elavate inimeste arvu, soo, vanuse, haridustaseme, elatusallika jms. Tänapäeval korraldavad riigid rahvaloendusi umbes 10 aasta tagant. Vahepealsete aastate rahvaarv määratakse arvestuslikult perekonnaseisuasutuste andmete järgi, võttes arvesse sünnid ja surmad. Kuni viimase rahvaloenduseni võeti rahvaarvu arvestuslikul määramisel arvesse ka Eestis lahkunud või Eestisse elama asunud inimesed. Eestis on loodud ka rahvastikuregister, kuhu on kantud kõigi Eesti elanike olulisemad isikuandmed ja kust saab riigi- ja omavalitsusasutusi huvitavat infot iga hetk välja otsida.
Rahvastiku(elanikkond) moodustavad kõik riigis alaliselt elavad inimesed. Varasemate aegade rahvaarvu kohta on ajaloolased saanud teha ainult oletusi ajalooallikate põhjal. Rahvaloendusega saab täpselt kindlaks teha kus kui palju inimesi elab. Rahvaloendusi korraldatakse 10 aasta tagant. Vahepealne arvestatakse perekonnaseisuasutuste järgi. Eestis on rahvastikuregister kust rikk saab vajalikku infot leida. Viimane rahvaloendus 2000.a. muudatusi rahvastikus jälgib statistikaamet. Loomulik iive sündide ja surmade vahe Imikusuremus mitu last sureb esimese eluaasta jooksul iga tuhande sündinud lapse kohta. Sündimust mõjutavad rahvastiku vanuselise koosseisu muutumine, pereplaneerimine, linnaline eluviis, ühiskonna suhtumine lastega peredesse, toetused lasterikastele peredele.
12 vormi- või ametiriietusel, riiklikel autasudel, põhipiirimärkidel ja piiripunktides kasutatakse riigi tunnusmärgina suurt riigivappi. Riigitunnus paigutatakse ka Vabariigi Presidendi residentsile ja esindusruumidesse, Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse alalise asukoha hoone fassaadile, istungisaalidesse ja esindusruumidesse, Riigikohtu hoonele ja kohtusaalidesse ning perekonnaseisuasutuste saalidesse. Suurt riigivappi ning selgitusena institutsiooni nime kasutavad Vabariigi President, Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Riigikohus oma tunnusena. Riigikohtu otsustel, avaldustel, deklaratsioonidel, pöördumistel ja uksesildil kasutatakse suure riigivapi kujutist koos tekstiga RIIGIKOGU. Vabariigi Presidendi seadustel, otsustel ja käskkirjadel, tema antavatel teistel dokumentidel ja muudel trükistel ning pitseris kasutatakse suure riigivapi kujutist koos tekstiga VABARIIGI PRESIDENT
ajalooliste kahepoolsete väeosalippudel, kohtunike, prokuröride, kaitseväelaste ja ametnike vormi- või ametiriietusel, riiklikel autasudel, põhipiirimärkimärkidel ja piiripunktides kasutatakse riigi tunnusmärgina suurt riigivappi. Riigitunnus paigutatakse ka Vabariigi Presidendi residentsile ja esindusruumidesse, Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse alalise asukoha hoone fassaadile, istungisaalidesse ja esindusruumidesse, Riigikohtu hoonele ja kohtusaalidesse ning perekonnaseisuasutuste saalidesse. Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti Vabariigi seadustel ja Vabariigi Presidendi seadlustel. Vabariigi Presidendi lipul, vimplil ning liiklusvahendil on suure riigivapi kujutis. Väike riigivapp on riigivõimu tunnus. Väikese vapi kilp ja vapikujund on samad mis suurel riigivapil, kuid ilma tammeoksteta. Seda kasutavad koos asutuse nimetusega Riigikogu, peaminister, Vabariigi Valitsus,
Sisaldavad ühel lehel kõiki ühe isiku andmeid, sh vanemate ning laste ja abikaasa andmeid (ka sündmuste kohta enne 1926. aastat). 1940. aastani on kasutatavad linnade ja valdade liikmete nimekirjad, valijate ja maksumaksjate nimekirjad jm, mis leiduvad vastavate omavalituste fondides Ajalooarhiivis (kuni 1917) ja Riigiarhiivis (19171944) (Harjumaa materjalid ka Tallinna Linnaarhiivis). Pärast 1940. aastat on põhilised arhiiviallikad maakondade perekonnaseisuasutuste arhiivid, kuid ühe isiku infot peab otsima läbi kõikide aastate sündide, abielude ja surmade hulgas antud maakonnas. Isiku lahkumise kohta maakonnast info puudub. 20. sajandi kohta on suuri publitseeritud isikuandmete kogusid, millest paljud on ka Internetis 12. Genealoogia on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid.G l on tihe seos ajaloolise demograafia, asustusajaloo, kultuuriloo ja rahvussuhete ajaloo
Sisaldavad ühel lehel kõiki ühe isiku andmeid, sh vanemate ning laste ja abikaasa andmeid (ka sündmuste kohta enne 1926. aastat). 1940. aastani on kasutatavad linnade ja valdade liikmete nimekirjad, valijate ja maksumaksjate nimekirjad jm, mis leiduvad vastavate omavalituste fondides Ajalooarhiivis (kuni 1917) ja Riigiarhiivis (19171944) (Harjumaa materjalid ka Tallinna Linnaarhiivis). Pärast 1940. aastat on põhilised arhiiviallikad maakondade perekonnaseisuasutuste arhiivid, kuid ühe isiku infot peab otsima läbi kõikide aastate sündide, abielude ja surmade hulgas antud maakonnas. Isiku lahkumise kohta maakonnast info puudub. 20. sajandi kohta on suuri publitseeritud isikuandmete kogusid, millest paljud on ka Internetis 12. Genealoogia on ajaloo abiteadus, mis uurib sugukondade, perekondade ja nende üksikliikmete põlvnemist ja sugupuid
annaabi.ee 
