Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures. 1618. aastal läks ta Hollandisse ning astus sõjaväeteenistusse, samal aastal kohtus ta Caeni Ülikooli professori Beeckmaniga, kes oli teaduse uue sõnaga hästi kursis ning kellel oli Descartes´ile väga suur mõju. 1622. aastal naasis ta Prantsusmaale, korraldas perekonnaasju ning avastas, et tal on piisavalt sissetulekuid, et tööd tegemata ära elada. Ta hakkas reisima, viibides peaasjalikult Itaalias, ning tuli tagasi Pariisi 1625. aastal. Ta elas mõne aasta õukondlase elu ja suhtles aktiivselt tolleaegsete teadusemeestega. Pärast pikaajalist rändamist peatus Descartes mõnda aega Pariisis. Pariisis leidis oma filosoofilistele ideedele uusi pooldajaid, kuid samas tekkisid ka tal vaenlased jesuiitide ja jumalasulaste hulgast, kes ei sallinud Descartese
mõju. Järgnevatel aastatel viibis Descartes sõjakäikudel Taanis ja Saksamaal ning avastas endas üha suurema huvi teadlase ja mitte sõjaväelase karjääri vastu. Tema enda sõnul valmis ta filosoofia just sõjaväesoleku ajal,ühel talvisel õhtul. Tähtsaks sai 1619.a. talv just sellepärast, et ta jõudis hiilgavaile tulemusele matemaatikas- ta leiutas analüütilise geomeetria. 1622. aastal naasis ta Prantsusmaale, korraldas perekonnaasju ning avastas, et tal on piisavalt sissetulekuid, et tööd tegemata ära elada. Ta hakkas reisima, viibides peaasjalikult Itaalias, ning tuli tagasi Pariisi 1625. 4 aastal. Ta elas mõne aasta õukondlase elu, külastas salonge ja buduaare, võitles ühe naisterahva pärast duellil, kuid suhtles aktiivselt ka tolleaegsete teadusemeestega. Kohtumisel kardinal Bérulle'iga 1627. aastal koputas viimane Descartes'i
Puskin kaotas teadvuse. Ta kanti tõlda ja kõik pöördusid nukratena linna tagasi. Tagasiteel tundis haavatu tugevat valu ja ütles Danzasile: ,,Näib, et asi on tõsine. Kuule: kui Arendt leiab minu haava surmava olevat, ütled sa seda mulle. Mind sa ei hirmuta. Ma ei taha elada." Moikal asuva maja ees kandis vana, halliksläinud Nikita Puskini mööda treppi üles. Arst ei andnud erilist lootust ja Puskin hakkas perekonnaasju korraldama. Puskin palus Zukovskil Nikolai I-le edasi anda tema palve andestada talle, et murdis antud sõna mitte astuda uusi otsustavaid samme ilma tsaariga nõu pidamata. Poeedist sõber tõi kirjaliku vastuse, milles andestati ja lubati orvuks jäänud perekonna eest hoolitseda. Pärast piinarikast ööd jättis Puskin 28. jaanuaril hüvasti oma naise ja lastega. Poeedi ravi seisnes peaaegu ainult külmadest kompressidest ja oopiumist. Puskin suri 29. jaanuaril 1837
Silmapaistvalt keelevõtlik. Juba koolipoisina kirjutas ta oma päevikut osalt inglise keeles, et vanemad aru ei saaks. Ain Kaalep mäletab Kaugverit 1944. aasta sõja sügisest saksakeelset kõnet pidamas ja imestab, kui soravalt tal see välja kukkus. Soome ja vene keelt õpetas elu niikuinii. Jüri Tuulik imetleb, kui hästi Kaugver jagas igasugust tehnikat. Tütar mäletab, et isa olnud praktiline inimene, kes vajaduse korral kõiksugu perekonnaasju ajas, armastades sealjuures korrata, et ta on ju raamatupidaja poeg. Oskar Kruus kirjutab oma mälestusteraamatus, et Kaugver ehitanud tuttavatele kaminaid. Mida ühest kirjanikust veel tahta? Paraku piirdus Kaugveri ametlik haridustee ainult gümnaasiumiga. Pärast laagrit uurinud ta küll võimalust Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV oli selleks muidugi liiga õudne.
annaabi.ee 
