lokaalselt, signaal mõjub lähisrakkudele. rakureaktsiooni Näited: Glukagooni toime insuliini · Antagonist ühend, mis seostudes produktsioonile pankrease Langerhansi blokeerib küll retseptori, kuid ei kutsu saarte beetarakkudes, vererakkude esile rakureaktsiooni poolt toodetud ainete mõju teistele 5. Milles seisneb steroidsete ja peptiidsete verarakkudele põletiku- ja hormoonide erinev toimemehhanism? immuunreaktsioonides · Steroidne hormoon seostub rakusisese · Kontaktne kommunikatsioon: Esineb retseptoriga ja kompleks seostub rakkude vahel kudedes, eriti tähtis DNAga, aktiveerides geene arengus · Valguline hormoon seostub rakupinna
- Signaalide kõrvaldamine, mis tavaliselt ka lõpetab raku reaktsiooni signaalile . 4. Mis on ligand, agonist, antagonist? - Ligand - rakule loomulik ja spetsiifiline stiimul , mis mõjutab retseptorit . - Agonist - stiimul, mis ei ole rakule omane signaal, kuid indutseerib samuti rakureaktsiooni . - Antagonist - ühend, mis seostudes blokeerib küll retseptori, kuid ei kutsu esile rakureaktsiooni . 5. Milles seisneb steroidsete ja peptiidsete hormoonide erinev toimemehhanism? Steroidne hormoon seostub rakusisese retseptoriga ja kompleks seostub DNAga aktiveerides geene. Valguline hormoon seostub rakupinna retseptoriga, mis seejärel aktiveerib järjestikku rida signaali edasikande molekule. 6. Millised ained on signaalideks rakkudele? Ligandid e signaalmolekulid on väga erinevad ained : valgud (kasvufaktorid, tsütokiinid); peptiidid (signaalid immuunsüsteemis); aminohapped (hormoonid T3,T4); nukleotiidid
• rpoB geenis rifampitsiini resitentsusega seotud mutatsioonide tuvastamist Meetod on ette nähtud ravimata tuberkuloosikahtlusega patsientidel. GeneXpert süsteem ühendab ja automatiseerib proovi töötluse, nukleiinhapete amplifikatsiooni ja märklaud-järjestuste tuvastamise. GAMMAINTERFEROON (P-M TUBERCULOSIS γINF) TEST. Immuunvastusena toodetud gammainterferooni hulk on suurem (positiivne) patsiendi varasema kokkupuute korral M.tuberculosis’e peptiidsete antigeenidega ning väiksem (negatiivne), kui tuberkuloosibakteritega varasem kokkupuude puudub. Mükobakteriooside mikrobioloogiline diagnostika Atüüpiliste mükobakterite ühekordne isoleerimine ei pruugi omada kliinilist tähendust, vaid võib olla juhuleid: asümptomaatiline kolonisatsioon, instrumendi (bronhoskoobi) kontaminatsioon jne. Mükobakterioosi diagnoosimisel on vajalik lähtuda järgmistest kriteeriumidest:
BCR (seal hulgas antikeha) tunneb ära konformatsioonilisi epitoope antigeenil, samas TCR vajab antigeeni eelnevat töötlust, kuna TCR tunneb ära lineaarseid epitoope. TCR on kahte tüüpi: α/β – seostub MHC I ja MHC II klassi molekulidega ning immuunvastuses selle tavalises mõttes. Seda retseptorit kannavad 90-95 % T-rakkudest γ/δ – sarnane kujult α/β retseptorile. Kuid seda tüüpi retseptor seostub spetsiifiliste ligandidega - kuuma-šoki valkudega, mitte-peptiidsete ligandidega sh fosforüleeritud ligandid või mükobakteriaalsed lipiidsed antigeenid. γ/δ tüüpi retseptor ei vaja seostumiseks antigeeniga MHC klassi molekule, vaid ta võib seostuda ka vabade antigeenidega, aga ka mitte-klassikaliste MHC-sarnaste molekulidega. Üldiselt ei teata veel γ/δ retseptori rolli immuunvastuses. γ/δ retseptorit kannavad 5-10 % T-rakkudest. TCR koostises on tegelikult mitu erinevat sorti retseptoreid – juba mainitud heterodimeer (α-ahel ja β-
annaabi.ee 
