Tänapäev 1956. aastal said lõpuks loa isurid, kes said pöörduda oma endistesse koduküladesse. Eriti kibedad elukogemused ja raske elu Nõukogude impeeriumi piiritsoonis venelaste keskel on neid küllalt õpetanud võimalikult vähe erinema keskkonnast ja võimalikult eriti vähe silma torkama. Keel on küll püsinud, aga seda kasutavad üksnes, vaid vanema põlvkonna esindajad. Kui ka nemad peaksid kaduma, jääb järele ainult näputäis kohanimesid ja pärast tunduvad need eriti pentsikud. 9 KOKKUVÕTE Ma sai teada üpriski palju isuritest. See andis mu teadmistele vägagi palju juurde, näiteks nende pikem ajalugu, kultuur, kombed ja ka nende toidulaud, et ka kõik see mida ma selles referaadis ei kirjutanud, seda oleks koguselt liiga palju olnud. Kahju on, aga see, et isurite keele sh ka rahva seis on ikka vägagi kohutav. 10 KASUTATUD ALLIKAD 1. http://www.nationalities
- eale mittevastavad seksuaalse - ebaharilik või tugev suguelundite orientatsiooniga mängud mängu- või pärakupiirkonna sügelemine. asjade, enda ja teiste lastega, näiteks seksuaalakti üksikasjaline matkimine. - eale mittevastavad seksuaalse - vannitoas last aidates võib näha orientatsiooniga joonistused ja/ rebitud, plekkidega kaetud või või kirjeldused. verega määrdunud aluspesu - pentsikud, mittelapselikud või - rasedus. ebatavalised seksuaalalased teadmised. - kogu oleku tasakaalutus. -tupe või pärakuümbruse vigastused, - prostitutsioon. näiteks marrastused, turse - vastassugupoole suhtes võrgutav või infektsioon. käitumine. - suguhaigused. Kuigi ülaltoodud näitajad ei ole seksuaalse vägivalla otsustavad indikaatorid, võib ühe
Luule teemad olid kindlaks määratud (kõrgest soost linnainimesed, välistatud oli maaelu, loodus ja talupojad, polnud lubatud vägivald, labase sõnavara kasutamine). Ood- ülistuslaul, "Maavärinate füüsilistest põhjustest". Luule pidi olema õpetlik. Inimestevahelised suhted muutusid (suhtlemise kombestik ja jäik reeglistik), abikaasade omavahelise armastuse väljanäitamine oli matslik, emaarmatus oli teoorias lubatud, aga lapsi ei tohtinud endaga kaasas kanda. Kujunesid pentsikud riietumistavad. Mehed käitusid naistega lipitsevalt ja naised nendega eputavalt. Inimesed ei tohtinud kasutada teatud sõnu, seltskond oli väga jumalakartlik. Kujunesid kirjanduslikud väljendid (nt häbelikkuse troonid- põsed, suu mööblid- hambad, puhtuse vahend- luud, sisemine kümblus- klaas vett, tueviku mälestus- kalender). Oli palju seletavaid, kirjeldavaid ja tagasivaatavaid monolooge. Teatris pidi olema 5 vaatust, mis jagati stseenideks ja piltideks. La Fontaine (1621-1695) oli
Kõik see teeb teda inimese tugevaks ning annab talle hääle ja julguse absrudse kohtuotsuse menetluse käigus. Iga uus kokkupõrge/kohtumine on mingit sorti mäng Alice'ile; on reeglid, mida peab õppima ning tagajärjed reeglite õppimise või mitte-õppimise järel. Mängud on püsiv osa Imemaast, alates võidujooksust kentsaka kroketi matsini ning faktini, et kuninglik õukond on elav pakk mängukaarte. Ka iga uus sotsiaalne kokkupõrge on nagu mäng, seal on pentsikud, ilmselt juhuslikud reeglid, mida Alice peab selgeks saama. Nende reeglite õppimine on metafoor uute sotsaalsete situatsioonide kohanemiseks, mida iga laps vanemaks saades tegema peab. Mida aeg edasi ning läbides iga väljakutse kasvab Alice targemaks ning rohkem kohanemisvõimeliseks. Carroli kireks on ka sõnamäng, mida Alice'i raamat lugeja rõõmuks kuid Alice'i enda segaduseks väga palju esineb. Mängud toovad tihti esile mõningad vasturääkivused või
vähem on ka mujal Eestiski jõulude ajal maskeeritud, kuid need on enamasti olnud improvisatsioonilisemad juhtumid. Näiteks on jõulude ajal käinud ringi veel jõuluhobused (taas ka pulmategelane), jõuluhunt, elevant ja muud elukad. Olemuselt taas lasteloetajad ja hirmutajad on olnud jõululuts ja jõulutont, kellest on aga üksnes mõnest kihelkonnast üksikteateid. Välimuselt ei erine nad kuigivõrd jõulusokust: seljas pahupidi kasukas, nägu varjatud. Mõnel pool on liikunud veel pentsikud naljakujud nagu Kihnu saarel Suur Mari ja Pisike mies (vrd lauluga "Suur Mari ja Väike Peeter"). Maril oli riidest pea kinnitatud teiba või meremärgi otsa, selliselt saadud hiigelkeha oli riietatud pikka kleiti, mehe lühikest kasvu rõhutati omakorda vööni ulatuvale kotile maalitud näoga, vöökohalt jätkus pintsak, mille alt paistsid püksid. Krõstoslaavitajad (vene k. `au Kristusele') on olnud tuntud idakiriku aladel, meil Setumaal. Väikesed lasterühmad liiguvad majast
maailma mitmest vinklist. Kõik see teeb teda inimese tugevaks ning annab talle hääle ja julguse absrudse kohtuotsuse menetluse käigus. Iga uus kokkupõrge/kohtumine on mingit sorti mäng Alice’ile; on reeglid, mida peab õppima ning tagajärjed reeglite õppimise või mitte-õppimise järel. Mängud on püsiv osa Imemaast, alates võidujooksust kentsaka kroketi matšini ning faktini, et kuninglik õukond on elav pakk mängukaarte. Ka iga uus sotsiaalne kokkupõrge on nagu mäng, seal on pentsikud, ilmselt juhuslikud reeglid, mida Alice peab selgeks saama. Nende reeglite õppimine on metafoor uute sotsaalsete situatsioonide kohanemiseks, mida iga laps vanemaks saades tegema peab. Mida aeg edasi ning läbides iga väljakutse kasvab Alice targemaks ning rohkem kohanemisvõimeliseks. Carroli kireks on ka sõnamäng, mida Alice’i raamat lugeja rõõmuks kuid Alice’i enda segaduseks väga palju esineb
annaabi.ee 
