kõik on tihedasti üksteise järele lükitud ning korduste ja variatsioonidega lauluks komponeeritud. Lauldes istub isaslind kuskil silmapaistvamal kohal (katusel, lagedal õuel), jalutab edasi-tagasi, teeb hüppeid ja väiksemaid lennukaarigi. Kui tema väljavalitud pesitsusterritooriumile, millest ta oma lauluga teistele teada annab, ilmub teine isaslind, läheb kohe piiride selgitamiseks ja kakluseks, kuni sissetungija tagasi on peletatud. Emaslinnu saabudes aga alustab isane linavästrik tantsu emase ümber: jookseb kummargil ringiratast, tiivad ja saba avatud, teeb kummardusi ja hüppeid, ise vahetpidamata lauldes. Kui isaslinnu poolt väljavalitud pesapaik emasele meeldib, võib pesaehitus alata. Väga inimsõbralik. Kahjurputukate hävitajana on linavästrik kasulik lind. Kasvatab Eestis kõige sagedamini üles käopoja. Linavästrik pesitseb mitmesugustes poollahtistes õõnsustes ja varjete all, nii
Olevipojaga hakkab Kalevipoeg linna ehitama ning saab linna valitsejaks. Piigad saavad kositud Alevi poegade poolt. Kalevipoeg laseb teha hõbedast laeva ning paneb sellele nimeks Lennuk. Mees tahab laevaga maailma otsa rännata. Teekonnal kohtab mees Lapu tarka Varrakut, kelle Kalevipoeg laevale kaasa võtab. Kihutades oma vägeva sõjaratsuga Assamalla lahingusse, läks Kalevipoeg esimest korda sõtta. Assamallas puhkeb verine mäss, kuid tänu kuninga abile said paljud surma ning eemale peletatud. Põrgukatla juures üritas härjapõlvlane mehi alt vedada, kuid Kalevipoeg sai temast võitu. Mehed nägid unenäos kauneid muruneidusid. Kalevipoeg läks tagasi allilma. Seal nägi ta ema vaimu, kes näpunäiteid jagas ning Kalevipoeg sai rammu juurde, et põrgulistega võidelda. Esmalt Sarvikuga arveid klaarima läinud Kalevipoeg võidab võitluse kuna Sarvik jõi kogemata nõrkusevett. Mõnda aega kestis maal õnnelik rahuaeg. Kangelane korraldas peo, kus Lapu tark leidis
J Sõjast naasenud, palju sõpru kaotanud sõduri sireli püssirauda pistmine on kui kindel otsus - ei mingit sõdimist enam. Lilled, päike ja kevad on teema, mida luuletaja vastandab sõjaga. Seda väljendab ka hulga hilisem luuletus - "Sirelid õitsevad siiski", kus taas on kasutet sama motiivi. "Betoonil teras raskelt täriseb / sünk sõjamasin raskelt raksub. / Müür majal aluseni väriseb, / kui tankilint maad mööda laksub / ... / Jalgteele peletatud suurelt teelt, / ma seisan üksi varjatud alleel / bensiini suitsus. Äkki tajub / üht leebet hoovust minu meel: / oo, sirelid, te siiski õites veel! / Võim vägivaldne põrmu vajub." Näib, et seoses Ingi-tsükliga või tema isikuga üldiselt kaob Visnapuu kevadeülistus. Luuletusest "Vihkan kevadet" tuleb selle põhjuski välja. Kui leppadele pruunid urvad end riputand kui pikse penid, ma talun kevadet veel seni. / ... / Kui pärna ladval päiksen mahelt kuldnokad leebelt vidistavad -
Talupoegade julgus oli kadunud, aga nad jäid nõusse, et sõjaks pidid nad ikkagi valmis olema. Nõnda läksid mehed jälle laiali. Villu oleks läinud Tasujale teise eesti otsa appi , kuid tema koduseks asjaks sai Maie päästmine. Noor Herike oli selle ajaga Maiet armastama suutnud hakata ja hoidis teda kõikide eest varjul. Sepp Villu oli püüdnud mitu korda mõisa sisse tungida, aga alati mingil põhjusel ei lastud teda sisse. Ta oli proovinud üle müüri ronida, aga alati oli ta tagasi peletatud. Villu jäi aina nukramaks, et ta enam Maiet kunagi näha ei saa. Jüripäev läks mööda ja Eestimaalt tulid koledad sõnumid. Talupojad olid ühe ööga suutnud ära hävitada peaaegu terve sakste ja taanlaste sugu, mõisad maha põletanud ja endid suureks sõjaväeks ühendanud, mis nüüd Tallinna poole pöördus. Liivimaa eestlased tegid ka üksikuid mässukatseid, aga ordurüütlid said neist kergesti jagu. Villu aga mõtles päevad läbi Maie päästmisele. Ühel õhtul, kui ta
mitte sirgetesse ridadesse, vaid sedasi, et kus ühe pea, seal teise jalad ja vastupidi. Te peate lebama risti-rästi nagu kuuseokkad sipelgapesas ja te peate olema kõik see aeg vait, juhtugu mis tahes.“ (lk.97) Katk oli võtnud endale kitse kuju kui ta külla jõudis. „Kõik olid vait ainult kits nohises. Siis ütles ta: „Pead jalad segamini nagu sead põhus – ei need küll inimesed pole. Puha loomad. Siit pole mul täna kedagi võtta.“ (lk. 100). Katk oli üheks õhtuks eemale peletatud, kuid pidi järgmine õhtu tagasi tulema, seega päeval oli vaja katk üles otsida ja hävitada. „Katk ei peida end kuhugile kaugele, ta moondab end millekski ning ootab siis rahulikult, kuni aeg on käes ja tema vikat taas terav. Me peame ta üles leidma ennem seda.“ (lk. 100) Kõik asusid katku otsima. „Vana soldat Timofei tuulas rehe taga. Tal oli käes kang, millega kive ümber pöörata, et näha, mis peitub nende all
ka loova kunstnikuna. Ateljeekoolis õppimine oli tasuline, kuid et tõsiste eeldustega noored rahapuuduse tõttu kõrvale ei peaks jääma, kehtis viimastele nn. priikool. 1904. a. sügisest tõusiski eestlastest õpilaste osatähtsus ja nad said ateljeekoolis valdava koha, vastavalt sellele pääses ikka selgemini maksvusele ka rahvuslik meelsus. Sellest aga ei sugenenud mingit sallimatust: sakslastest õpilasi ei peletatud eemale, vaid koheldi samavõrdselt eestlastega. Laikmaa regulaarsed kunstikursused ei sarnanenud mõistagi kooliga selle tavalises mõistes - polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega
annaabi.ee 
