ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ’’Suudlus’’ Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed! Aeg langeb alla, ära heidet: suu suul ja ühte kasvand käed, me igavikku ära peidet. Kus algab päev? Kus lõpeb öö? Näen hinge kinni pidaden: see, millest elan, see on - õnn. Üks olemine imeuus: me sammud kaotand maise tee, ei tagasi vii too, ei see. Su suu mu suus su hing mu kehas - me hõljume ehas.
ehiks, Ah, elada on imeliselt hää! ''Suudlus'' Su suu minu suus su hing minu ihus su suu mu suus me vili küpseb samas vihus. Su suu mu suus su närvilülid mu närvikees, su suu mu suus su süda tuksub kui minu sees. Kus lõped sa? Kus algan ma? Kes lahutas küll lained merest? Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast. Kes tõstis me jalad maast? Vaid kõrged kohad, tornid, mäed! Aeg langeb alla, ära heidet: suu suul ja ühte kasvand käed, me igavikku ära peidet. Kus algab päev? Kus lõpeb öö? Näen hinge kinni pidaden: see, millest elan, see on - õnn. Üks olemine imeuus: me sammud kaotand maise tee, ei tagasi vii too, ei see. Su suu mu suus su hing mu kehas - me hõljume ehas.
Kui pea ehk kostab hõik, mis avab mullegi su valge süle. SUUDLUS Kes tõstis me jalad maast? Su suu minu suus Vaid kõrged kohad, tornid, mäed! Su suu mu suus su hing minu ihus Aeg langeb alla, ära heidet: su hing mu kehas - su suu mu suus suu suul ja ühte kasvand käed, me hõljume ehas. me vili küpseb samas vihus. me igavikku ära peidet. Su suu mu suus Kus algab päev? su närvilülid mu närvikees, Kus lõpeb öö? su suu mu suus Näen hinge kinni pidaden: su süda tuksub kui minu sees. see, millest elan, see on - õnn. Kus lõped sa? Üks olemine imeuus: Kus algan ma? me sammud kaotand maise tee, Kes lahutas küll lained merest? ei tagasi vii too, ei see. Su verelibled minu verest? Üksteisest kumbki põlev laast.
Seda ei ole Visnapuu varasemates luulekogudes eriti olnud, kuid nüüd suur rõhk just looduspiltidel. Eriti domineerivad need kogus ,, Päike ja jõgi", kus on rohkelt emotsionaalseid ja tundelisi loodusmuljeid. Näiteks luuletus ,, Metsas": Keset kõrgeid mände leegib tuli, Suits kui kütises all tüve laiub, Aurab nagu lubjaahju suust. Kuuse sammaöhabemen on tali, Jäisi purikaid ja lumepuru Ripub alla nagu jõulupuust. Rähn- üks kena kirvemees- see raiub, Kuni leiab kätte tõugu peidet uru. 1940.date aastate teisel poolel põgenes ta välismaale. 1941. aastal suri ta armastatud abikaasa ning võibolla oli ka see üheks põhjuseks, miks ta Eestist lahkus. Pagulusperioodil oli ta väga suure loomejõuga, ta suunas oma kurbuse ja emotsioonid luulesse. Ta avaldas kuus luulekogu: ,, Tuuline teekond", ,, Esivanemate hauad" ,, Ad astra" ,, Periheel" ,,Mare Balticum" ja ,,Linnutee". Lugedes Visnapuu selle aja luuletusi, on võimalik täpselt jälgid ta teekonda läbi Austria ja
sisesuhetest välissuhetesse ning vähend. grupiliikmete stressi. III. Surve üksmeele saavutam. 1. Enesetsensuur. Vahend üksmeele saavutam. Mida tugevam on vastast. sõltuvus, seda tugevam on surve grupi normide arvessevõtmiseks. Soodust. enesekontr. vähen. ja soovi mitte rahu rikkuda. 2. Üksmeelsuse illusioon. Tundub, et kõik on otsuse poolt. Vaikimist võet. kui nõusolekut. Kon- sensuse taotlus ület. individuaalse kriitil. mõtlem. ja plaanide realistliku anal. Grupi eest peidet. vastuolulist teavet või seda naeruväärist. 3. Tugev surve mittenõustujatele. Surve ühetaoliseks muutum. Leit., et teisitimõtlejate lojaalsus on küsitav. Grupp kiidab heaks üksmeele taotlused ning kasut. kõiki survevahendeid, et mittenõus- tujad oma meelt muudaksid. 4. Isehakanud meelsuse valvurid. Need, kes grupis kaitsevad liidrit ja grupiliikmeid vastuolulise teabe eest. Asetavad aktsente nii, et üksmeelsuse illusioon säiliks.
annaabi.ee 
