Eutroofne e. rohketoiteline looduslikult, enamasti aga inimtekkeliselt toitesooladega rikastunud, rikastumise astmest sõltuvalt mitu astet: mesotroofne, mõõdukalt eutroofne, tugevalt eutroofne, hüpertroofne eristatav eraldi tüübina. Düstroofne e. huumustoiteline pruuni veega, kõrge orgaaniliste ainete sisaldusega, hea puhverdusvõimega. Väike läbipaistvus, tugev kihistus. Miksotroofne e. segatoiteline sisaldab mõõdukalt nii toitesooli, mineraal- ja orgaanilisi aineid. Kalgi- ja pehmeveelised. Viimased on eutrofeerunud düstroofsed. Alkalitroofne e. lubjatoiteline väga kalgiveeline, enamasti lämmastikurikas, fosforivaene, vesi hele ja läbipaistev, planktonit vähe. Halotroofne e. soolatoiteline mingil määral on või on olnud seotud merega, paljud endised merelahed. Kõrgenenud kloori, magneesiumi, naatriumi ja sulfaatide sisaldus. Semidüstroofne e. poolhuumustoiteline oligotroofne järv, mis on rikastunud huumusainetega, kuid dikromaatne oksüdeeritavus on madal
Esitluses, mille on teinud Ingmar Ott, Tiina Nõges ja Atko Heinsalu on toodud erinevate karedustasemetega elektrijuhtivused. Nende andmete põhjal jääb elektrijuhtivus mõnikord alla 165S/cm, kuid võib küündida isegi üle 400 S/cm (http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=204573/interott.pdf). Madalamate temperatuuride korral on elektrijuhtuvus parem, kuna vesi on tihedam. Kõrgem elektrijuhtivus näitab ka samal temperatuuril vee karedust. Pehmeveelised järved on väikese elektrijuhtivusega ning on väga tundlikud igasuguse reostuse suhtes. Kuna sooladest tekib palju ioone, siis need muudavad elektrijuhtivust. Mida tugevam on soolasus, seda suurem on ka elektrijuhtivus vees. Mageveekogudes on elektrijuhtivus kümneid kordi väiksem kui merevees. 11 4.3. Aluselisus ja pH Võimet puhverdada happelisuse muutusi näitab aluselisus
vesikupp, vesiroosid, räni-kardhein jt. 6. Halotroofne (soolatoiteline) veekogu kujutab endast madalat, merest suhteliselt hiljuti eraldunud või 9+*-sellega veel ühenduses olevat rannalõugast (laguuni), mille vees leidub rohkesti kloriide ja sulfaate. +Veekogu põhja katavad mändvetikad, sageli esinevad tüsedad ravimudakihid. Suuremad on näiteks Mullutu ja Oesaare laht. Moodustavad 1,4% Eesti uuritud järvedest. Tüüpilised liigid on kare kaisel, kamm- penikeel, pilliroog. Pehmeveelised eutroofsed järved moodustavad väikese veevahetuse ja valgalaga pisikesed veekogud. Kujunenud on need oligotroofsetest järvedest, mida on mõjutanud suuresti inimene, näiteks linaleotus, suvilad, saunad, rekreatsioon. Selliseid järvi võib leida Lõuna- Eestis. Liikide arv on väiksem kui kalgiveelistes ja liigiline kooseis küllaltki erinev. Biomassis domineerivad sinivetikad. Selles tüübis on kihistunud järvi nagu Viitna Linajärv ja Erastvere. Suurtaimestik on liigivaene
On mineraal-, toit- ja humiinainete poolest vaesed. Need on selgeveelised (läbipaistvus > 4 m) unikaalse elustikuga järved. Poolhuumustoitelised e semidüstroofsed – 5,8 % järvedest. On mineraal- ja toitainetevaesed, keskmise humiinainetesisaldusega. Huumustoitelised e düstroofsed – 9 % järvedest. Mineraal ja toitainetevaesed, humiinainete rikkad. Esineb madal pH. Peamisel soojärved, laukad. Rohketoitelised e eutroofsed – 36,4 % järvedest. Toitaineterikkad ja humiinainete vaesed. Pehmeveelised. Kalgiveelised. Segatoitelised e düseutroofsed – 33,7 %. Toit- ja humiinaineterikkad. Jagunevad samuti pehme- ning kalgiveelisteks. Lubjatoitelised e alkalitroofsed – 2,6 %. Mineraalaineterikkad, toit- ja humiinainetevaesed. Palju esineb Pandivere kõrgustikul. Soolatoitelised e halotroofsed – 1,4 %. Halogeeniderikkad ja humiinainetevaesed. Peamiselt Rannajärved. Rauatoitelised e siderotroofsed – 0,2 %. Suuruselt Euroopa 4. ja maailmas 53. kohal
bioloogilist tarvet. Na ja K võivad domineerida: · pehmeveelistes järvedes mereliste sademete mõjualal · merega otseselt seotud järvedes · soolajärvedes. Siseveekogude mineraalsuse kujunemine: Kolm põhiprotsessi: - väljauhtumine pinnasest - sadenemine ja väljapesemine atmosfäärist - sademete ja aurustumise vahekord 6 Oligotroofsed järved levivad graniitaluspõhjal (pehmeveelised) või liivastel aladel ja on reeglina väikese valglaga, (kurtna järvestikus). Düstroofsed järved kujunevad rabamaastikus, kus turvas isoleerib mineraalse pinnase(orgaanikarikkad), Kõrgema troofsusega järvede valgla on enamasti suur ja hõlmab rikka mineraalse koostisega pinnaseid (Eestis palju). SO2 ja NOx reageerivad õhuniiskusega ja on sel teel happeliste sademete allikaks. Araali meri- Muutused veebilansis tõid kaasa soolsuse kasvu 9 ¹ 30 g/l. Kui järve ümber
Vee toitelisuse, pH jne. põhjal. Eesti järved on valdavalt karedaveelised (kalgiveelised) ja rohke huumusainete sisaldusega, mis on Euroopa veekogudega võrreldes unikaalne. Tänu sellele on järved saastele vastupidavad Teine Eesti eripära on suur rannajärvede hulk. Järvede seisundit väga oluliselt halvendanud tegevused: 1. 18.-19. saj alanud veetaseme alandamine, et saada juurde lammirohumaid; 2. 19.saj. oluliseks majandusharuks kujunenud linakasvatus, lina leotamise käigus paljud pehmeveelised järved eutrofeerusid ja soostuvad selle tagajärjel; 3. 20.saj. järsult suurenenud veereostus (suurmajandid, lennukitelt väetamine, sünteetilised pesuvahendid, alevite kasv ja puhastusseadmete puudumine, turismikoormuse kasv jne) Taimede ja loomade elu järves määrab: · toitainete hulk · hapniku hulk · päikesevalguse kättesaadavus · veetemperatuur. Kõige rohkem hapnikku ja valgust on veekogu pindmises kihis. Vees hõljuvad osakesed takistavad valguse levimist sügavamale.
annaabi.ee 
