Sissejuhatus Cool jazz kujunes välja neljakümnendate aastate lõpus. See tekkis küll bebopist, kuid oli vastupidine selle lärmakusele oma tagasihoitud tunnete ja kammerliku väljenduslaadiga. See avaldus kõigepealt kõlalises küljes: puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, taotledes mitte säravat, vaid tuhmi kõla. Seda süvendas veelgi vähese vibraato kasutamine. Eelistati pille, mis juba loomult on pehmetoonilised: baritonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris) ja vibrafon, mille vibraatormehhanism reguleeriti aeglasele režiimile. Loobuti ka hoogsast edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Seda rütmikäsitlust süvendas veelgi kaheksandiknootide käikudes teise kaheksandiku rõhutamine. Miles Davis Miles Dewey Davis III (26. mai 1926 Alton, Illinois – 28. september 1991 Santa
kontrabass. Charlie Parker, Max Roach, Dizzy Gillespie, Bud Powell. Progressiivne jazz 1940. aastail ilmus bebop'i kõrvale veel üks uuendus jazz'is progressiivne jazz, mille peamisteks esitajateks olid valged muusikud. Teerajaks progressiivse jazz'ini oli pianist Stan Kenton. Woody Herman, Dave Brubeck. Cool jazz 1940. lõpus kujunes bebop'ist välja nn cool jazz, milles avaldati tagasihoitud tundeid ja kammerliku väljenduslaadi. Selles muusikaliigis eelistati pille, mis on juba loomult pehmetoonilised (baritonsaksofon, metsasarv, flööt, vibrafon) ja loobuti hoogsast rütmist. Miles Davis, Gerry Mulligan, Gil Evans, Stan Getz. Hard bop, funky, soul jazz Viiekümnendatel näis paljudele, et jazz on suundumas süvamuusika poole. See tekitas mustades muusikutes erilist vastuseisu ja soovi uuesti elustada jazz'i afroameerikalikke algeid, alustades uuendustega gospelist. Sellest arendasid nad välja hard bop'i, mille kõrvalzanriteks said funky ja soul jazz
Neli-viis aastat peale oma plahvatuslikku ilmumist muutus bebop taltsamaks. Tema lärm akusele m õjus vastukaaluks neljaküm nendate aastate lõpuks esilekerkinud nn. "cool" jazz (ingl. k cool- jahe). See oli jällegi suund, kus valged muusikud üsna tublisti kaasa rääkisid. Ideaaliks sai õhuline koloriit. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, tuhmi kõla taotlevat. Vibraatot kasutati vähem. Eelistati pille, mis juba oma loomult olid pehmetoonilised: baritnonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris), oboed vibrafon. Harmooniasse toodi polütonaalsuse ja atonaalsuse elemente. Loobuti ka hoogsalt edasirühkivast rütmist. Ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss. Esmakordselt ilmusid intellektuaalsed jooned, ei lepita enam sellega, et jazzmuusika on ainult ajaviide ja meelelahutus. Teostati pööret tõsise muusika suunas. Selline trend ilmnes esimesena trompetist M iles D avis'e ( 1926-1991) mängus
v=8pbp2FhdKyg&feature=related 26 COOL JAZZ(~1950) Neli- viis aastat peale oma plahvatuslikku ilmumist muutus bebop taltsamaks. Tema lärmakusele mõjus vastukaaluks neljakümnendate aastate lõpuks esilekerkinud nn. "COOL JAZZ" (ingl. k cool- jahe). See oli jällegi suund, kus valged muusikud üsna tublisti kaasa rääkisid. Puhkpillide kõrge registri asemel eelistati keskmist, mahedamat, tuhmi kõla taotlevat. Vibraatot kasutati vähem. Eelistati pille, mis juba oma loomult olid pehmetoonilised: baritnonsaksofon, metsasarv, flööt (madalas registris), oboed vibrafon. Harmooniasse toodi polütonaalsuse ja atonaalsuse elemente. Loobuti ka hoogsalt edasirühkivast rütmist. Ideaaliks sai hoopis tagasihoitud, põhirütmist justkui mahajääv pulss(laidback feel). Esmakordselt ilmusid intellektuaalsed jooned, ei lepita enam sellega, et jazzmuusika on ainult ajaviide ja meelelahutus. Teostati pööret tõsise muusika suunas. Miles Davise, John Lewise ja Tad Dameroniga saigi alguse
annaabi.ee 
