Nõnda saadakse kujutise peegelpildis jäljend. Tõmmise tegemise mooduseid on kolm: kõrg-, sügav- ja lametrükk. Peamised graafilised kõrgtrükitehnikad on puulõige, puugravüür ja linoollõige, mille puhul töödeldavaks materjaliks on vastavalt laudpuu (lõigatud piki süüd), otspuu (risti süüd) ja linoleum. Sügavtrükis kasutatakse peamiselt tsink- või vaskplaate. Kuivnõela, metsotinto ja vasegravüüri korral uurendab kunstnik plaati mingi riistaga, akvatinta, ofordi ja pehmelaki puhul kasutatakse plaadi töötlemiseks hapet. Lametrükitehnika on litograafia ehk kivitrükk. Rakendusgraafikas on palju harusid, kõige rohkem viljeldakse tarbegraafikat (pakendite ja kaubamärkide loomist jms.), raamatuillustratsiooni ja plakatikunsti. Graafika suurmeistrid on saksa kunstnik A. Dürer, hollandi kunstnik Rembrandt, hispaania kunstnik F. Goya ja jaapani kunstnik K. Hokusai. Eesti kunstis asetseb graafika
trükkimiseks tambitakse kogu plaat trükivärviga üle ja pühitakse siis uuesti puhtaks. Metallplaadi poleeritud pinnalt tuleb värv ära, aga süvendatud joontesse jääb püsima. Plaadile pannakse niiske pehme paber ja vändatakse läbi sügavtrükipressi tugeva surve all. Sügavtrüki hulka kuuluvad vasegravüür, kuivnõel, metsotinto, ofort, akvatinta, pehmelakk jt. Kuivnõela, metsotinto ja vasegravüüri korral uurendab kunstnik plaati mingi riistaga, akvatinta, ofordi ja pehmelaki puhul kasutatakse plaadi töötlemiseks hapet. Lametrükk Lametrüki puhul on trükivormi pind tasane ja värvi kinnitamiseks kasutatakse mitmeid keemilisi ja fotokeemilisi võtteid. Vanadest lametrükitehnikates on tuntuim litograafia. Monotüüpia lametrüki tehnika, kus värviga metall- või klaasplaadile maalitud kujutisest saadakse trükkimisel harilikult üks tõmmis. Litograafia
lehtede sünniks, nagu ,,Eesti neiu" (1942, pehmelakk ja värviline akvatinta), ,,Viljandi maastik" ja ,,Virve" (mõlemad 1943, kuivnõel), mille vaimsus ning tähendus eesti kunstis on võrreldavad Kristjan Raua teostega. Viiralti tolleaegsetest töödes on satiirilise värvinguga õieti vaid ,,Istuv daam" (1941, metsotinto), kelle poosis ja peenutsevas kätehoius on midagi tõusiklikku. 1930. aastail lemmiktehnikateks muutunud kuivnõela ja pehmelaki kõrval teeb Viiralt nüüd ka mõned lehed metsotintos, mille vastu hakkas huvi tundma juba Pariisis. ,,Noorele araablasele" ja ,,Istuvale daamile" järgnes Viiralti hiilgeteos selles tehnikas ,,Monika" (1942), mis on õieti kolmikportree ühest ja samast modellist. ,,Istuvat daami" luues olid tal eeskujuna silme ees vanad inglise meistrid oma virtuooslikkusega materjalide ja faktuuride edasiandmises. ,,Monika" haarab meid kõigi komponentide tasakaalus ja väljendusrikkas tervikluses
Nõnda saadakse kujutise peegelpildis jäljend. Trükimenetluse järgi jaguneb graafika sügav-, lame- ja kõrgtrükiks. Peamised graafilised kõrgtrükitehnikad on puulõige, puugravüür ja linoollõige, mille puhul töödeldavaks materjaliks on vastavalt laudpuu (lõigatud piki süüd), otspuu (risti süüd) ja linoleum. Sügavtrükis kasutatakse peamiselt tsink- või vaskplaate. Kuivnõela, metsotinto ja vasegravüüri korral uurendab kunstnik plaati mingi riistaga, akvatinta, ofordi ja pehmelaki puhul kasutatakse plaadi töötlemiseks hapet. Lametrükitehnika on litograafia ehk kivitrükk. Rakendusgraafikas on palju harusid, kõige rohkem viljeldakse tarbegraafikat (pakendite ja kaubamärkide loomist jms), raamatuillustratsiooni ja plakatikunsti gravüür uurendpilt, mille valmistamisel joonistus graveeritakse või söövitatakse siledasse metalli- või puuplaati. Süvendatud osad täidetakse värviga vaid sügavtrüki puhul, kõrgtrükis trükivad (puu)plaadi kõrgemad osad 3
annaabi.ee 
