Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö preemia (2010) Juhan Liivi luuleauhind (2012) Vene preemia (2015) Euroopa kirjandusauhind (2016) Looming Jaan Kaplinski tegeles põhiliselt kolme kirjandusliigiga, milleks osutusid proosa, luule ja essee. Luule Kaplinski esimene luulekogu ,,Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavooluga. Aastal 1967 avaldatud luulekogu ,,Tolmust ja värvidest" on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi. Proosa 1980. aastate lõpust hakkas Kaplinski avaldama oma luulele lähedast autobiograafilist proosat: ,,Jää ja kanarbik" (1989), ,,Kust tuli öö"(1990) , ,,Jää ja Titanic"(1995). Esseed Jaan Kaplinski mahukas esseetoodang on suurelt osalt koondatud kogumikesse ,,Poliitika ja antipoliitika"
mesopotaamlased, asteegid, maiad ning antiik-kreeklased ja roomlased. Samuti ei käsitle ma mitme tänapäeval tegutseva usulahu - mormoonide, Jehoova tunnistajate, zoroastristide ega saientoloogide uskumusi. Oma töö aluseks olen võtnud kõige tuntumad maailmareligioonid nagu hinduism, budism, judaism, islam ja kristlus. Kuigi ka neil religioonidel on palju väiksemaid koolkondi, kattuvad nende surma ja teispoolsust puudutavad põhikäsitlused suures osas peavooluga. Surma käsitlus erinevates religioonides Surma paratamatuses ilmneb inimese piiratus. Mis aga on teisel pool piiri? Surmaks valmistumine ja matuserituaalid on kõikides kultuurides kindlalt religioossed. Matuse eesmärk on saata kogukonna liige teisele poole piiri ja aidata lahkunul kohtuda teispoolsusega, samas aga teha ruumi siiajääjate leinale ning aidata neil leppida tekkinud olukorraga. Erinevad religioonid selgitavad surmajärgseid sündmusi väga erineval viisil, kuid
Lugejakesksed lähenemised (retseptsiooniteooriad). Mida tähendab, et iga lugeja loob oma teksti? Lugeja – teose tähenduse määrab lugeja, iga lugeja nö loob oma teose. 1960’ndatel retseptsiooniteooriad,olulisel kohal on lugemisprotsess, see millised on lugeja eelnevad teadmised ja ootused, see kuidas ta loob lugedes oma tähenduse, tekste on sama palju kui on lugejaid. Oluline ka miks mingit teksti loetakse, kuidas uuritav teos seostub peavooluga, mis teeb teksti oluliseks ja loetavaks. Kontekstikesksed lähenemised (Kirjandus)teksti paigutamine, seosed teksti ja konteksti vahel. Kontekstid a)keele & filoloogia ajalugu b)kirjandustraditsioon, kuhu teos/tekst kuulub ja mis on selle loomist mõjutanud c)autori elulugu d)ühiskondlikud, kulltuurilised ja poliitilised kontekstid, mis võivad teost mõjutanud olla. Harud
võimalikult hea (siis kasvab ka enamkindlustatute heaolu); eeldatakse, et kodanikel on moraalivõime, kaasa arvatud arusaamine, mis on väärikas elu ja väärikad elueesmärgid; tähtis on majanduslik vastastikkus ja kodanike eneseaustus; taustatõigluse (õigluse kui ausameelsuse) olemasolu peab olema tajutav ja säilima läbi aja, et juurduks ootus õiglusele kui ausameelsusele. Ja palju muud, mis Eesti riigiideoloogia peavooluga kuidagi ei sobitu, küll aga on hästi kujutletav Põhjamaades. Aro Velmet vihjab, et Rawlsi võidaks sildistada vasakpoolseks või sotsialismi kalduvaks. Oleneb vaatepunktist. Minu meelest on just turufundamentaalne neoliberalism marksismi sarnane oma majanduse prioriteedi teesiga vaimuelu (pealisehituse) ees: kui "Turg määrab kõik", siis on süvakultuuri väljavaated kesised, sest turul müüb laadakultuur. Kommunistide ajal oli propagandaloosungiks
klassikalist vormi palju, aga tuleb ette ridade murmist. Visuaalne pilt liigendatakse sellisel viisil, et jätab mulje vabavärsist, aga tuleks lähemalt vaadata, kas on päriselt ka vabavärss. Looduslähedus ja alternatiiv sellele: poolused joonistuvad rohkem välja: loodusluule esiletõus ja tagasi juurte juurde ideoloogia, teisalt juttu sellest, et Eesti linnastub, uuenenud linnakeskkond tekitab spetsiifilist kirjandust. Peegeldused jätavad alternatiivsema mulje, ühinevad peavooluga. Viivi Luigega seoses väikeste asjade poeetika, millest luuletatakse. Mingis mõttes võib öelda, et suur dimensioon tuleb kirjandusse tagasi, aga tuleb tagasi kavalalt, ambivalentselt. Suur ja väike on tihti kõrvuti ja väga klassikaline lähedus selle aja luules on see, et luuletatakse väga väikestest asjadest, millel on suured tagamaad. See väikese ja suure selline konstellatsioon on teistmoodi kui paistab Rummo 70ndate alguse luules
annaabi.ee 
