säilitamise ideed ja unistas vene enamluse lõpetamisest. 16. märtsil 1919 kukutasid sakslased neile tülikaks muutunud Ulmanise valitsuse ja Läti ajutisel valitsusel ei olnud muud võimalust, kui tunnustada Landeswehr'i Läti riigi sõjaväena. Eestit häiris Lätis kujunenud olukord ja teades Landeswehri õigeid eesmärke, otsustas toetada seaduslikku Läti valitsust. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. Nõukogude väed liikusid edasi ja jaanuaris 1919 langesid nende kätte Riia ja Jelgava. Märtsis 1919 võttis Goltz ette kolm piiratud ulatusega pealetungioperatsiooni, mille tulemusena võeti Punaarmeelt tagasi vallutatud linnad ja Punaarmee vastupealetungikatsed tõrjuti.
okupatsioon. Okupatsioonikuudel kehastas Eesti järjepidevust välisdelegatsioon, kes nägi vaeva, et saada Eesti iseseisvusele lääneriikide toetust. Novembrirevolutsiooni tulemusena sõlmis Saksamaa Antandiga 11. novembril Compiegne'i vaherahu. Saksmaa pidi enda poolt okupeeritud alad vabastama. 13. novembril anti Eesti valitsuse esindajaile üle võim Põhja- Eestis. Lõplik võimu võimu üleandmise leping tehti Saksa peavoliniku August Winnigi ja Eesti Ajutise Valitsuse volinike vahel Riias 19. novembril. Selle lepinguga tunnustas Saksamaa de facto Eesti valitsust. Nüüd kujunes noorele Eesti Vabariigile suureks ohuks idapiiri taga kogunev bolsevike vägi. Lenin tühistas varem sama aasta märtsis sõlmitud Brest- Litovski rahu ning novembri lõpul alustas Punaarmee pealetungi Eesti vastu. Vabadussõda algas 28. novembril venelaste pealetungiga Narvale, mis õnnestus viimastel ka ära vallutada
Samal päeval alustas Balti hertsogiriigi valitsus (Regentnõukogu) Balti maakaitseväe ehk Landeswehr'i loomist. Kui 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik, seisis see aga äärmiselt ahtal alusel sest kuna Läti rahvusüksused ühinesid peamiselt Punaarmeega, puudus Läti ajutisel valitsusel praktiliselt relvastatud jõud. Seepärast ei olnud Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada Landeswehr'i Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril kirjutas Läti valitus Winnigiga alla leppe, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud
Et kindlustada selles sakslaste juhtivat positsiooni ja nende osakaalu, lubas Saksa väejuhatus astuda Landeswehri teenistusse ka riigisakslastel. Peale Läti iseseisvuse väljakuulutamist ja Läti valitsuse moodustamist peaminister K. Ulmanisega eesotsas, tunnustas Saksa Vabariigi valitsus Läti Vabariiki. Kuna Läti valitsusel puudus maa kaitsmiseks oma sõjavägi, välja arvatud mõned kiiresti formeeritud roodud ja - Landeswehr, sõlmis Läti valitsus Saksa vabariigi peavoliniku A. Winnigiga 1918. a. detsembris sõjalise abistamislepingu, mille alusel saksa väejuhatus formeeris "Rauddiviisi". Diviis komplekteeriti Saksa 8. armee vabatahtlikest ja see pidi jääma Lätti, kaitseks Punaarmee vastu juhul, kui Saksa väed Lätist tagasi tõmbuvad. Liibavi all olid küll ka puht läti üksused polkovnik J. Balodise juhtimisel, kuid Saksa väejuhatus takistas kõigiti nende üksuste suurendamist, mistõttu polkovnik Balodisel tuli
kütipolgid läinud Venemaale ja valmistus 1918 nov tungiks kodumaale, et sakslased välja ajada. Läti Ajutine Valitsus pöördus Saksamaa poole. Saksa oli nõus ja nihutas oma maa kaitsepositisioonid Leeduni. Läti ja Saksa huvid langesid kokku, Läti kaitsmine enamlaste pealetungi eest jäi sakslaste kätte. Saksa vabatahtlikud, Läti ajutisel valitsusel muud võimalust, kui tunnustada 7. detsembril Landeswehri Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku August Winnigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus. Kuna aga lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee, mis oli Läti Vabariigi suhtes vaenulikult meelestatud. 29. detsembril allkirjastas Läti valitsus Winnigiga lepingu, mille kohaselt said Läti kodakondsuse ja kõik õigused (muuhulgas ka õiguse maad saada) kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat olid Läti riigi teenistuses sõdinud. Liibavi riigipööre,
annaabi.ee 
