Mitmetes teostes avaldas ta Purcellile austust. Britteni soov oli teha koos Purcelliga muusikat, aga kuna Purell ei olnud enam elavate kirjas jäi see soov täitmata. Teised Britteni tuntumad teosed on ooper Peter Grimes ja A Midsummer Night's Dream (suveöö unenägu, William Shakespeare järgi). Mõned britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile. Britten oli korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ning saatis kammerlaule. Kuid peale paari meloodia kirjutas ta väga vähe klaverimuusikat. Ühes intervjuus BBCle ütles ta, et peab klaverit taustapilliks. Esimese briti heliloojana, kes pööras selja traditsioonilisele "inglisepärasusele" ja võttis täielikult omaks mandriEuroopa kultuuri, kohtas Britten suurt vaenulikkust nende poolt, kelle meelest tema muusika oli liiga kaval
1948 asutas Britten Aldeburghi festivali ja1976 sai ta eluaegseks peeriks. Paljude teiste autasude seas sai Britten Teenete ordeni, seda kolmanda heliloojana Edward Elgari ja Ralph Vaughan Williamsi järel. Teised Britteni tuntumad teosed on ooper "Peter Grimes" ja "Suveöö unenägu" William Shakespeare'i tekstile. Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile. Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule, kuid on pidanud klaverit taustapilliks. Ta on pälvinud ka Taani kõrgeima muusikalise tunnustuse Sonningi fondi muusikaauhinna, mida annab välja Lonie Sonning Music Foundation. Iennas Xenakis 20. sajandi teise poole heliloojate hulgas oli kreeka päritolu Iannis Xenakis (1922-2001) üks omanäolisemaid ja kompromissitumaid
puudub ooperites traditsiooniline dramaturgia (ekspositsioon, areng, kulminatsioon, lõpetus). Teatriteaduses kasutatakse sellise teatri kohta mõistet „postdramaatiline“ teater. 2. 1950. aastad Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski, Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ /The Rake’s Progress 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950). Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse,
Seejärel toob ta kogu orkestri fuugas jälle kokku ning töö lõpetuseks kordab teemat. Filmis oli suuline kommentaar, kuid kontsertesitustel ja helisalvestustel jäetakse see ära. Teised Britteni tuntumad teosed on ooper Peter Grimes ja A Midsummer Night's Dream (Suveöö unenägu William Shakespeare 'i tekstile). Mõned Britteni teosed põhinevad briti rahvalauludel, ja nagu ka paljud tema ooperirollid, olid need kirjutatud tema partnerile tenor Peter Pearsile. Britten oli ka korralik pianist ning kandis mõnikord klaveril ette kammermuusikat ja saatis kammerlaule. Kuid peale Klaverikontserdi (1938) ja Diversioonide (Diversions) klaverile ja orkestrile (selle ta kirjutas 1940 Paul Wittgensteinile) kirjutas ta väga vähe klaverimuusikat ja ühes 1963. aasta intervjuus BBC-le on ta öelnud, et on pidanud klaverit taustapilliks. Kui ilmusid Britteni esimesed teosed, oli Inglismaa muusikakriitika väga tagurlik.
18 11. 1950. aastad ja 1960ndate algus. Traditsionalist Menotti. Modernistid: Nono, Henze (“Homburgi prints”), B. A. Zimmermann (“Sõdurid”). Traditsioonilises suunas jätkus eelkõige neoklassitsism (Britten, koomiline ooper „Albert Herring“ 1947, „Kruvikeere“ 1954, peaosad kirjutatud Britteni sõbrale ja elukaaslasele tenor Peter Pearsile; Stravinski, Mozarti-stiilis ooper „Elupõletaja tähelend“ 1951), samuti ka puccinilik liin, viimane just Ameerikas tegutseva itaallase Menotti loomingus („Telefon“ 1947, „Konsul“ 1950). Üldiselt iseloomustas neid aastaid lõhe ooperi kui institutsiooni (s.t ooperiteater koos oma korraldusega) ja ooperi kui loomingu vahel. Ooperiteatrid tulid väga vaevaliselt kaasa uute teostega, uue repertuaariga, uue suhtumisega ooperisse, mis ei tähenda ainult ilusat laulmist,
annaabi.ee 
