üksikesemeist. Igale üksikesemele peab eelnema üldmõiste (universalia ante res). Kui näiteks poleks ennem eksisteerinud üldmõistet inimene, siis ei oleks olnud ka Sokratest, Platonit, Aristotelest. Üks realismi seisukoha pooldajatest oli Anselm Canteburyst (1033-1109). Ta on rahvuselt prantslane, pärit Piemontist. Alates 1066.aastast kuulus benediktlaste vennaskonda ja pühendus vaimulikule elukutsele. Tegutses aastast 1093 kuni surmani Cantebury peapiiskopina. Tollal seoses Roscellinuse nominalistlikus vaimus tõlgendatud kolmainsusõpetusega laineid löövasse universaalide vaidlusesse sekkub ta otsustavalt nominalismi vastasena. Tema teostest väärivad mainimist esmajoones kaks, ,,Proslogium" ja ,,Monologium", mis oma käsitlusega jumala olemasolu tõestuse kohta väärivad tähelepanu filosoofia ajaloo seisukohalt. Tema teoloogiaalane peateos ,,Cur Deus homo?" kuulub aga teoloogilise kirjanduse raudvara
nähtav kirik peab ja saab selles maailmas rahu ja õiglust kaitsta, muutis kiriku teadlikult poliitiliseks organiks, mis suutis need barbarid, kes olid Rooma riigi vallutanud ja purustanud, riikideks organiseerida."2 2 http://www.kus.tartu.ee/files/Saumets_Kristlaste_valikud.pdf 2. Canterbury Anselm 2.1. Elulugu Canterbury Anselm ehk Anselm Canterburyst (1033 21. aprill 1109) oli Itaalia päritolu filosoof, teoloog ja kirikuisa, kes tegutses aastatel 10931109 Canterbury peapiiskopina. 2.2. Ontoloogiline argument Anselmi ontoloogiline argument põhineb ,,suurima mõeldava olendi" kontseptsioonil. Argument ise kõlas vastavalt: Inimene on suuteline kujutlema suurimat mõeldavat olendit. Suurim mõeldav olend eksisteerib ideena inimese peas. Reaalne eksistents on suurema väärtusega, kui eksistents ainult ideena. Järelikult saame me kujutleda olendit, kes on suurem kui suurim mõeldav olend. Olendit, kes eksisteerib ka reaalselt. Aga ei saa olla olemas
Nunnade kirikutest oli lisaks professionaalsetele muusikutele välja jäetud ka polüfoonia. Võtmeisik kogu kloostrireformis oli meile juba tuttav Gabriele Paleotti, kes 24. sessioonile järgnenud päevadel oli liiga hõivatud uute dekreetide ettevalmistamise ja ülevaatamisega, et isegi samaaegsetest üldkogudustest osa võtta. Vanad dokumendid Paleotti käsikirjaga annavad veelgi tunnistust tema põhirollist. Järgnevatel aastatel Bologna peapiiskopina teenides jäi Paleotti nunnade muusika suhtes sügavalt kahtlustavaks. Seetõttu pole liig arvata, et 1563. aasta sügisel üldkogudustele esitatud ülimalt piirav muusikaline dekreet võis olla peamisel ühe mehe Paleotti töö. Samas tuleb välja, et nunnade muusika leidis mõningasi toetajaid. Üldkogudustes rõhutasid Santa Severini peapiiskop Giovanni Battista Orsini ja Pienza piiskop Francesco Piccolomini
a. ilmus Milaano tolerantsusedikt, mis tunnistas ristiusu lubatuks kogu riigis. Veel enam, kuna riik vajas ideoloogilise toena vaid ühtset kristlikku kirikut, siis hakkas riik hoolitsema kiriku ühtsuse eest. Constantinus pani aluse traditsioonile, mille kohaselt impeerium hakkas osalema usuvaidlustes (Nikaia kirikukogu 325.a.), muutes kiriku olulisel määral poliitilise võimu teostamise vahendiks. Keiser määratles end kiriku suhtes kui Jumala poolt määratud, väljaspool kirikut seisva peapiiskopina. Constantinus lasi end ristida vahetult enne surma 337.a, olles seega esimene kristlik keiser Roomas, muutudes kiriku vaatepunktist kristliku valitseja eeskujuks ja pälvides nimetuse Constantinus Suur. Riigikirikuks sai ristiusu kirik 381.a. keiser Theodosiuse ajal. 2.1.Ühtsuse tagamise funktsioon Riigikirikuna hoolitses ristikirik riigi ideoloogilise ühtsuse eest, tugevdas kodanike sidet riikliku kultusega. Nikaia usutunnistus, pidi siduma kogu impeeriumi, nii kirikut kui rahvast,
annaabi.ee 
