Nad petsid mitu korda Rehepapp, katku ajal näppasid temalt sinki, üritasid ka küttepuid varastada. Nad isegi näppasid endale ühe merilehma, kes annab rohkem piima kui ükski teine lehm, kuid esialgu nad üritasid varastada tervet karja. „“Kavalad on nad, pärglid ja osavad! Aga ahned ka – kas tõesti on neil vaja kogu see kari kinni püüda! Kuhu nad need panevad? Kodus riidekirstu või?“ (lk. 83). Rehepapp Imbi ja Ärni kohta: „Kaks poolemeelset inimest, kelle pealuusse ei mahu muu kui näppamine, mis neist ikka tahta. Ei, las nad laovad oma koorma täis ja hakkavad minema, siis sina hiili neile järgi ja tee nii, et nad ei jõuaks mitte koju, vaid tagasi minu juurde.“ (lk. 64). Imbi ja Ärni olid vana armastajapaar, kes olid väga ahned. Selliseid pätipaare on ka praeguses maailmas. Jaan – Koera Kaarli laisk sulane „Ning kütmata oli tema tare seetõttu, et sulane Jaan, kelle õlul
mulle mööda järsku treppi ja oleks mu äärepealt pea ees trepist alla tõuganud, mis ajas mu lausa marru. Haarates kirve ja unustades oma meeletus vihas lapsiku hirmu, mis seni mu kätt oli tagasi hoidnud, sihtisin looma pihta hoobi, mis muidugi talle silmapilk oleks saatuslikuks saanud, kui see minu tahtmise järgi oleks langenud. Aga mu naise käsi peatas hoobi. Sattunud sellest vahelesegamisest otse sõgedasse raevu, kiskusin oma käe ta haardest lahti ja lõin kirve talle sügavale pealuusse. Ilma ühegi oigeta langes ta sinnasamasse surnult maha. Selle jäleda roima sooritanud, asusin – igati kaalutletult – laipa peitma. Ma teadsin, et ma ei saa seda majast välja viia, ei päeval ega öösel, riskimata, et naabrid näha võivad. Mu peast käis läbi mitu plaani. Kord mõtlesin raiuda surnukeha väikesteks tükkideks ja need ära põletada. Siis jälle otsustasin kaevata talle haua keldri põrandasse. Samas kaalutlesin, kas mitte visata teda õues kaevu – või pakkida
tuttav tundus, kuid ta ei suutnud meelde tuletada, kus ta seda enne näinud oli. Mehel olid väga pikad, peaaegu põlvedeni ulatuvad tuhmblondid sirged juuksed, veest endiselt märjad, ja kitsad, ent kaunikujulised rohelised mürksilmad. Ta pomises raamatust lauseid, mis lõikasid valusalt igasse kehaotsa kui noad. Ülejäänud inimesed aga ei paistnud neid üldse kuulvat neile see ei mõjunud. Tüdruk sulges kätega kõrvad, kuid see oli mõttetu: loitsud lõikusid kui pealuusse ja ta tundis, kuidas kaotab kontrolli oma enesevalitsuse üle, kuidas temas ärkab iidne kihk tappa. ,,Andesta, Sora... vabanda, mu Prints... kuid..." Ta sulges silmad ja lasi inimpoolel uinuda, päästes valla surematu kiskja, kelle ainsaks sooviks oli rebida, piinata, hävitada. ,,Uue nimel tuleb vanast lahti saada." Ta avas silmad ja nende sina oli kadunud: metalne hall maik, täidetud põlgusest kogu
Kuu oli tõusnud ja valas nõiduslikku, kahvatut valgust maa peale. Lagendiku keskel paistsid lumised künkad ja nende otsas mõned lagunenud müüri riismed. Rusude ja küngaste vahel liikusid mustad varjud. Ebauskliku rahva meelest oli see paik kole, sest siin oli enam inimeste luid leida kui mõnel mahajäetud surnuaial. Kui sepp varemete vahele astus, kogunesid mustad varjud tema ümber. Ta tundis neid kõiki ja oli kõigile tuttav. Oma kurnatud kehade, õõnsate palede ja pealuusse vajunud silmadega olid 170 nad ka ligidalt nähes enam varjude kui elusate inimeste nägu. «Kas munk on siin?» küsis sepp. Keegi ei olnud munka näinud., «Munk, ae, munk!» hüüdis sepp. «Siin ma olen.» kõmises maa-alune hääl. Talupojad kohkusid; sepp isegi lõi salamahti risti ette. Pool-lagunenud võlvialuse hakatuses leekis korraga tulelont üles, mille punased kured munga kõrget kuju valgustasid. Munk näitas käega, et tema järele pidi tuldama. Tükk aega käidi maa all
annaabi.ee 
