13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja- Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi
13.-17. sajandi kohta on andmeid samuti napilt, kuid selle aja naiserõivatusest on säilinud täielikumaid komplekte (nt. Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi: vaipseeliku kõrval hakkas levima kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidpaelad, nöörid jne.). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistuselemendina lillkiri. 18. sajandi rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemed, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonitused ja teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19
13.-17. sajandi kohta on andmeid napilt, kuid selle aja naiserõivastusest on säilinud täielikumaid komplekte (näiteks Parisselja rabaleid 14.-15. sajandist ja Rabivere rabaleid 17. sajandist). Lõiked olid jäänud üldiselt samaks, muutunud olid aga kaunistused ja ehted. 17. sajand tõi kaasa mitmeid olulisi muudatusi, vaipseeliku kõrval hakkas levima kokku õmmeldud ühevärviline seelik. Põhja-Eesti mehed hakkasid kandma põlvpükse, naised pealiniku asemel tanu. 18. sajandil ilmus rõivastusse rohkem ostetud materjale (karrad, siidipaelad, nöörid jne). Uuendustest olid olulisemad pikitriibuline kahar seelik, pottmüts ja kaunistus elemendina lillkivi. 18. sajandil rõivastest on andmeid palju rohkem: muuseumiesemeid, kirjalikud ülestähendused rahvamälestustest, joonistused ja teadusmeeste ( J.G Georgi ja A.W. Hupeli ) avaldatud materjalid. 1
"Tänu" 17. sajandi alguse suurõnnetusele (nälg ja katk) sai rahva ajalooline mälu kahjustatud, pärimused olid ebamäärased, kohad ja iskud ununesid seoses suure suremusega, kuid meie identiteet ei katkenud ning peale seda rasket aega on säilinud andmeid rohkem. Põhiosa riietusest oli naturaalne, tavapäraseks oli saanud silmuskudumine. Oluliseks muutuseks oli vaipseeliku kõrval levima hakanud kokkuõmmeldud ühevärviline seelik, pealiniku asemel tanu. Põhja- Eestis hakkasid naised kandma varrukateta särgi peal lühikest pluusi ehk käiseid. Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti juba ka kingi. Varemlevinud õmblus- või nõelpitside asemel hakkasid levima kangaotsa narmastest sõrmedega põimitud sõlmpitsid ja võrgunõela abil kootud võrgule õmmeldud võrkpitsid. Eestlased kandsid ka suvel palavaga pikka villast kuube. Seda peeti auväärsuse tunnuseks
annaabi.ee 
