Tekib uus väljendusvõimalus dramaatilises loomingus. ▪ Koidula esimeseks katseks draamaloomingus oli 1870 ühevaatuseline farss "Saarema onupoeg" ▪ "Saaremaa onupoja" lavastamine 24. juulil 1870 tähendas tegelikult Eesti teatri avamist. Isiklik elu ▪ Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus- ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. ▪ Kui aga elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need raamatute lugemisele ja kirjavahetustele. ▪ 1958 leiti Lydia Koidula pere raamatukogu, kus osadele raamatutele oli Koidula oma käega kirjutanud "Lydia Jannsen" Koidula Kroonlinnas ▪ 1873. aastal abiellus Koidula Tartus sõjaväe- ja naistearsti eriala omanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle pakuti tööd Kroonlinnas ja koos suunduti sinna.
1866.aastal oli ilmunud tema esimene luulekogu "Vainulilled"("Waino-Lilled"),mis oli luuletaja esimeste värsside kokkuvõtteks. Aasta hiljem ilmus juba teine luulekogu "Emajõe ööbik" ("Emajõe Öpik"). Koidula on kirjutanud ka ballaade. Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi ülepingutustest haigeks, tuli ohverdada päevi haigusele. Samuti kohtas ta Tartus oma tulevast meest Eduard Michelsoni, kellega Tartus ka abiellus. 1873.aatstal Tartus abiellus Koidula sõjaväe-ja naistearsti kui ka akusööri eriala omandanud mehega, kelle nimi oli Eduard Michelson. Talle aga pakuti tööd Kroonlinnas ning nad koos suundusid sinna
laad ei võimaldanud siin samasugust konkreetsust kui dramaatika ja jutuloomingu alal. Samas ta jätkab ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi'' aluseks Fr.R.Kreutzwaldi kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar''. Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud tervis vastu ,käsi jäi ülepingutustest haigeks, tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud Lydia oma käega kirjutatud LYDIA JANNSENI nimi. Samuti
romantiline laad ei võimaldanud siin samasugust konkreetsust kui dramaatika ja jutuloomingu alal. Samas jätkas Lydia Koidula ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi'' aluseks F.R.Kreutzwaldi kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar''. Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud Lydia Koidula tervis vastu, käsi jäi ülepingutustest haigeks ja siis tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need vägagi haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud
9 jutuloomingu alal. Samas jätkas Lydia Koidula ballaadide kirjutamist ning seekord oli ballaadi ,,Narva neitsi'' aluseks F.R.Kreutzwaldi kohamuistend ,,Narva kaupmehe tütar''. Koidula isiklik elu Tartus oli suletud suure töökoormuse tõttu toimetustoa luitunud seinte vahele, kus tal tuli järjekindlalt hoolitseda mitte ainult lehe sisu eest, vaid teha ka kogu toimetus-ja talitustöö kuni aadresside pealekirjutamiseni ja posti saatmiseni. Vahetevahel ei pidanud Lydia Koidula tervis vastu, käsi jäi ülepingutustest haigeks ja siis tuli ohverdada päevi haigusele. Niisamuti oli kunagi haige ka tema isa. Kui aga Koidula elus leidus vabu hetki, siis pühendas ta need vägagi haruldaselt sisukale kirjavahetusele ja innukale lugemisele. Ta jätkas raamatute hankimist veel aastate kaupa ning kui nende pere raamatukogu avastati (1958), oli seal paar eksemplari, kus oli sisse kantud
annaabi.ee 
