Kus kadunud on sinu tütred? Miks asemel valvavad sead? Ja pojad kui kullide tiivad? Mis saanud on nendest, kas tead? Kas tead, kuhu teed nende viivad? Miks üksinda leina sa vead? Jah, Notre-Dame de Paris, Sa üksinda seisad ses sõjas. Kuis tahaksin seista ma kõrvuti! Kuid mu sõnadel puudu on mõju... Ah, Notre-Dame de Paris, Su võlvid on raugenud ammu, Su sambad on mattunud nii, Et ei kajagi astu seal sammu. Veel tahaksin teada ma ühte: Kas tõesti elu nii karm? Kas peaksingi võitlema vastu, Kui südames valutab arm? Oo, Notre-Dame de Paris, Kuis tahaksin aidata sind, Kuid nõrk olen sünnist ja nii Ei luule aita sind niikuinii...
Poiste rüütellikkus kujuneb eelkõige enda isa eeskujul, kuid kas isad kiirustavad avama naisterahvale ust ja lasevad tal esimesena väljuda. Iga päevases elus ei ole mina midagi sellist tähele pannud, kuid aegajalt teatris ja kontserditel olen tähelepannud meeste rüütellikkust. Rüütellikkus ei ole maailmast veel kadunud. Argielus peaksin mina kõige rüütellikumateks politseinike ja tuletõrjuraid, kes teiste heaolu nimel riskivad enda eluga. Kõige rüütelikkumaks teoks peaksingi kellegi elu päästmist. Sellised rüütellikud teod on väga tänuväärsed ja neid tuleks rohkem meedias kajastada ja premeerida. Rüütellikkus on küll mõnigal määral vähenenud, kuid maailmas seda veel siiski leidub, muidugi seda võiks oluliselt rohkem olla. Mehed võiksid rohkem olla džentelmenlikud ja naised peaksid olema avatumad ja mõistma, et rüütlid tahavad neile ainult head.
Klienditeenindaja puhul on täpsus ja puhtus tõeline pärl, kuna kellelegi ei meeldiks lohakas klienditeenindaja, kes paistab silma oma hilinemisega. Samas on ka minul klienditeenindajana neid omadusi, mida peaks ja annaks parendada. Üheks võib olla näiteks pisike närvilisus ja kartus. Ma satun tihti segadusse ning siis kaotan enda üle kontrolli, võin hakata punastama ning väga segadusse, vahel ka võin hakata nutma. Kuid selleks, et seda kontrollida, peaksingi rõhku panema enesevalitsusele ja leida endas see rahu ja neutraalsus. Kartus väljendub selles, et kardan, et ma teen või ütlen midagi valesti. Kardan, et ma ei täida oma ülesandeid klienditeenindajanaideaalselt ning kardan riskida ja klientide kriitikat. Kuid samas vastandiks sellele, et kardan midagi valesti teha on see, et kui mingi äpardus ka juhtub, siis ma oskan end sellest kiiresti välja viia, nii et klienti see ei häiri.
Kas tõesti on see tõsi ? Olles enamusajast jalakäija, viitsin vahel pilgu nendest reklaamidest isegi üle libistada. Paraku küll ainult selleks, et nentida fakti – jälle üks plakat üles riputatud. No ja kui vahel mõnda natuke rohkem silmitsengi, siis ei juhtu ka midagi hullu. Kellelegi või millelegi sisse ei kõnni. Autojuhtidele on see oht aga täiesti reaalne. Autosid reklaamitakse seksikate neidudega või 250 km/h sõitvatena. Milleks? Kas mina kui, tarbija peaksingi nägema autot seksikana? Ning milleks reklaamida tohutuid hobujõudusid kui pole teid kus neid kasutada saaks. On ju auto tavaline tarbeese mida kasutatakse. Autode läbi sureb iga päev kümneid tuhandeid inimesi, heitgaasid reostavad keskkonda jne. Pealegi kui paljud inimesed teavad üldse autodest midagi peale värvi. Peaasi, et sõidab ja oleks ökonoomne. Seda infot on aga võimalik saada ka autoajakirjadest või müügisalongist
Kui mina oleksin juht Kuna ma ise ei ole varem juhtimise valdkonnaga kokku puutunud siis oli minu üllatus suur, et välja on mõeldud niipalju erinevaid strateegiaid, kuidas ühte firmat/meeskonda/kollektiivi edukalt juhtida. Minu unistuseks pole kunagi olnud saada juhiks, kuid nagu vanasõna ütleb "ära iial, ütle iial!". Ja juba peaksingi ma hakkama endale vastu vaidlema, sest mida rohkem ma seda valdkonda uurinud olen seda enam see mulle huvi pakkuma on hakanud. Sõna "juht" on väga tähtis sõna ja tundub väga kõrge ametikohana ja kindlasti on see ihaldusväärne ametikoht kõigile. Kõik me tahame elus juhtida. Kuid kahjuks kõik inimesed ei sobi juhiks. Me kõik oleme erinevad ja on olemas inimtüüpe, kes sobivad töötama erialal, kus nad täidavad käske mitte ei käsi ise. Mulle meeldiks töötada alal,
Kas te olete abielus olnud ning mitu last tähelepanu. Miks? teil on? Isa Goriot: Jah ma olen abielus olnud. Olin Isa Goriot: Kuidas te siis ei mõista? Ma õnnelikult abielus taluniku tütre Brie’ga, armastan oma tütreid, mul ei ole enam mu abikaasat ning mu tütred ongi ainsad nina, kortsus kulmud ja väikesed lihavad inimesed, kellele ma tahan ja peaksingi käed. Terve tema välimus viitas sellele, et kogu oma vara andma. Ma soovin, et neil ta on üks vaene pansionaadi pidaja, isegi oleks kõik kõige parem ja et nad saaksid tema kleit oli katki ja tehtud vanadest lubada endale kõike mida nad soovivad. kaltsudest. Aga tegelikult ei olnud ta üldse Nad ei soovi minuga suhelda, kuid ma vaene, proual oli suur varandus ja ta üritas
annaabi.ee 
