Paul-Eerik Rummo (0)

Paul-Eerik Rummo
Paul-Eerik Rummo on kirjanik Paul Rummo poeg. Ta on abielus näitleja ja kirjaniku Vi u 
Härmiga, kel ega on tal 4 tütart. Rummo õppis Tal inna 2.  keskkoolis  ja Tartu ülikoolis, mil e 
lõpetas 1965.a Eesti  filoloogina . Seejärel asus Rummo tööle Vanemuise teatri dramaturgina. 
Aastatel 1966-1976  elas Rummo vabakutselise kirjanikuna Tal innas. 
Aastatel 1977-1988 töötas Eesti Draamateatris ja pöördus aegade liberaliseerumise järel 
poliitikasse , ol es Eesti Liberaalidemokraatliku Partei asutajaliige ja esimees, 
Aastatel 1992-1994 oli ta kultuuri- ja haridusminister. 
Aprillist 2003 kuni april ini 2007 oli ta Eesti Vabari gi rahvastikuminister. 
Alates 2007. Aastast on ta Eesti-Malta parlamendirühma, Soome-Ugri toetusrühma esimees 
ja ka Eesti Migratsioonifondi Nõukogu esimees. 
Paul-Eerik Rummo nimega seostatakse murrangut 1960. aastate eesti luule sisus ja vormis. 
Eredaimaks pöördepunktiks tolleaegses  kultuurielus  oli kassetipõlvkonna tulek luulesse, 
kuhu kuulus ka Paul-Eerik Rummo. Kahekümne aastaselt avaldas ta kassetis oma esikkogu 
"Ankruhiivaja", mis oli  nooruslik  kogu, optimistlikult nai vne ja kõrgustesse  pürgiv.
1964 ilmus järgmine kogu "Tule ikka mu juurde", kus  optimism  taandub, tekivad hamletlikud 
"ol a või mitte ol a" probleemid. Hea ning halva  vahekorda  kujutab Rummo läbi lapse.  
 1966. aastal avaldab Rummo ühe oma tuntumatest kogudest "Lumevalgus... lumepimedus", 
kus ilmneb autori eksperimenteeriv huvi keele vastu.
1972. aastal valminud kogu " Saatja  aadress ja teised luuletused 1968-1972" avaldamine 
keelati,  tervikuna  ilmus see 1989. aastal. Antud kogus loobus Rummo traditsioonilisest 
luuletamistavast, mida peeti modernistlikuks muutuseks. Autor hakkas kirjutama vabavärsse, 
mis meenutavad proosat.
2001. aastal ilmus luulekogu "Kohvikumuusikat". kogus väljendub vabadusiha sidemete 
katkestamine ja soov tagasi pöörduda maailmamerre. 
Kirjandusteadlane  Rein Veidermann on kirjutanud: "Paul Eerik Rummo luule tervikuna 
kujutab endast 20. sajandi teise poole eesti kirjandusilma üht murdepunkti ja uuema 
luuleklassika keset,"
Lisaks luulele
Lisaks luule on Rummo kirjutanud ka näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, 
laulusõnu, dramatiseeringuid ning tõlkinud luulet paljudest keeltest.
Ta on kirjutanud  sõnad  ka "Vi mse reliikvia" lauludele. Tuntumad on näiteks „Põgene 
vaba, laps“ ; „Viimne reliikvia“ ning „Iga mees on oma  saatuse  sepp“
Rummo neljast draamast kõige olulisem on "Tuhkatriinumäng" (1969). Teose tegevus 
toimub ühel päeval üheksa aastat pärast  Printsi  ja Tuhkatriinu  pulmi . Prints püüab 
selgusele jõuda, kas ta on ikka abiellunud tõelise Tuhkatriinuga või hoopis 
peretütrega. See on näidend tõe otsimisest ja sel e mõttetusest. "Tuhkatriinumängu" 
on lavastatud ka New  Yorgis , Broadwayl ( 1971 ).