Libahunt August Kitzberg Tegelased: Tammaru peremees, Tammaru perenaine, Margus, Tiina, mari, Vanaema, Jaanus, Märt. Pere oli üksi kodus. Nad kuulsid hundi ulgumisi, vahel olid hääled väha lähedal, kuid siis järjest kaugenesid. Välisuks paukus tihti ja pere oli väga hirmul, mõeldes, et kuna tuleb peremees koju koos sulastega. Uksel käis koputus ja vaikselt mindi vaatama, mis seal on. Kui nad ukse lahti tegid, oli ukse ees väike laps. Nad andsid talle süüa ning panid ta ahju peale sooja, et ta saaks magada. Tiina ja Mari olid marjul. Mari oli usin ja korjas hoolega marju. Tiina aga rääkis oravaga juttu. Kui oli koju mineku aeg, tahtis Tiina veel jääda ja mõnegi marja korjata, kuid Mari läks ees koju ära
Neenu Moor tahtis, et Ekke tuleks puu otsast alla, aga ta ei tulnud ning siis ta teeskles, et ta magab. ,,,,Hei sa koerapoeg, või arvasid mind magavat!" hüüab äki Neenu püsti hüpates, ning roovik käib kärmesti üle poisi selja." ,,Vaata aga kavalat memme, mõtleb ta õhetades, või teeskles nii toredasti tukkujat, et pettis minugi ära. Kükitab puu all kui süütu lepatriinu, tiivakesed ilusasti ligi tõmmatud. Kui aga üles hüppas, raksus ja paukus nagu pikne." 7. Ma arvan, et sarnasuseks võib lugeda selle, et Ekke Moor läks maailma rändama. Seda teevad ka palju tänapäeva noored. Näiteks kui inimene ei tea, mida oma tulevikuga peale hakata, siis osad lähevad välismaale reisima, tööle vms.
5.LUGU ALASKA KELGUKOERAST BALTOOST........................... 11 Alaska kelgukoerale Baltoole on püstitatud isegi kaks mälestussammast: üks New Yorgis, teine Nome'i linnas. Selles linnas puhkes kord kohutav taud. Oli kiiresti vaja haigusevastast vaktsiini. Lennukeid seal tol ajal ei olnud. Nome'i linna lahutas päästvast arstimist mitmesajakilomeetrine jää ja lume alla mattunud radadeta kõnnumaa. Saadeti teele mees ainsa võimaliku liiklusvahendiga - koerarakendil. Paukus 50° -ne pakane ja möllas lumetorm. Teiste ees jooksis rakendi juhtkoer Baltoo. Teekond kestis peaaegu puhkuseta viis ööpäeva. Joosta oli ränkraske. Nõelteravad jääkristallid tungisid valutavatesse käppadesse, hanged olid väga sügavad. Rakend jättis selja taha verise raja - koerte käppade all polnud enam kübetki nahka. Sellise hinnaga tõid tublid koerad vaktsiini kannatavale linnale. Inimesed olid päästetud...........................................11
Sõltuvalt tingimustest kulus odra idanemisele 6 - 8 ööpäeva. Tekkinud juurte tõttu oli vili nüüd jäänud panka ja tuli lahti hõõruda, mis oli enamasti laste tööks. Linnased kuivatati kas rehetoas parsile asetatud põhul või laudadel, reheahju peal kastides või nõrgalt köetud reheahjus. Soojal ajal võidi seda teha ka lihtsalt õues päikse käes. Väljas kuivanud linnased tuli küll hiljem pisut üle kuivatada, sest jahvatamisele minev tera pidi olema nii kuiv, et "paukus" hamba all. Jälgiti ka seda, et temperatuur ei oleks liiga kõrge. Kuivatatud linnastelt tuli eemaldada juured, milleks kas lihtsalt hõõruti teri käte vahel või kasutati erilisi abiseadmeid. Hästi kuivanud ja puhastatud linnastel säilisid pikka aega korraliku õlle saamiseks vajalikud omadused. Linnased jahvatati vahetult enne õlletegu, sest seistes linnasejahu kvaliteet halvenes, ta n.ö "hinganud ära". Õllejahu pidi olema jäme ja kore ehk siis terad tuli jahvatada kolmeks-neljaks
" III. Järgmisel hommikul Indrek ärkas kellahelinal. Helises päris harilik aisakell, nagu ta seda oli kuulnud pulmas peiupoistel või jõuluõhtul suure rõõmu pärast, kui kihutatakse pimedas teistest mööda -- ikka kodu poole, sest seal on siis heinad või õled nurgas maas ja toad nii tulvil täis magusaid toidulõhnu, et nende ots ulatub kaugele õuegi. Tänagi Indrek tundis endas unesuikel midagi üsna kodust ja omast, aga juba järgmisel silmapilgul paukus kell tal otse kõrva ääres ja nõnda valusasti, et kadus igasugune magus suige. Ta kargas istukile: tahmane laelamp põles ja lätlane, kes tal eile oli aidanud kasti kanda, seisis kellaga otse tema voodi ees. Peale Indreku ei liigahtanud ükski. Aga kui Kopfschneider helistamist ei jätnud, karjuti talle mitmelt poolt: ,,Aitab juba! Käi kuradile! Tola! Katsu, et minema saad!" Mõnedele valmistas helistamine nalja. Need hüüdsid: ,,Tule ligemale! Ei kuule hästi! Homme tule kahega
» «Minul ei ole tüart!» kiristas Mönikhusen vihaselt. «Ma ei seleta su näu, aga sa oled vist mõi äaandja meie eneste keskelt. Sa tahad mind pehmeks teha ja oma viletsat elu pä asta, aga sa sured minu kä läi!» Suure vaevaga kaitses Gabriel end vastase vihaste lö okide eest, aga ta ei lö onud ise vastu. Ta nõ oli rü utlit ara väitada ja elusalt vangi võta. Saatusel oli teine nõ. Kuu oli silmapilguks 417 pilvede vahelt väja tulnud. Kahe võtleja läedal paukus püs. Mönikhusen tuikus ja kukkus äisti, otsekui vägust tabatud, tagumistele jalgadele tõsva hobuse seljast maha. Kõe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõtis lanenud rü utli pea ües. Mönikhusen elas veel, aga ta ei saanud sõa rä akida, vaid ajas verist vahtu suust väja. Püsikuul oli täle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks vene sõameest ja käkis haavatud rü utli kantsi üema vüst Priemka telki käda. Kui Gabriel sealt tagasi tuli ja uuesti lahingusse tõtas, oli
annaabi.ee 
