Kuna ta on sündinud Tallinna ühes agulis, siis olen üsna veendunud, et luuletus võis rääkida sealsest agulielust. Kohe hakkasin otsima sarnasusi tänapäevaga ning luuletuses kirjeldatud elu elavad siiani uskumatult paljud inimesed üle terve maailma. Kõige rohkem kõnetasid mind järgmised värsiread aguli raskest elust: Tuul sisse poeb püksivärvlist ja- säärest Ja köhana suust Siis paukudes tungib kui maailma äärest: See poiss pole tõesti just mitte puust. Ja naine rühib ja pühib ja küürib, Käed saastast tööd, ehk Toas väikeses nurgas kõik välja üürib, Et igas sopis on ise lehk. Kogus ,, Rõõm ühest ilusast päevast" (1928) on esil inimese sisemaailma teine pool- elujaatavad tungid ning loomulik elurõõm
Isebel ja Justuse kohtumised kestsid mitmeid päevi. Isebel käis isegi Justuse korteris. Justuse raamatu kirjutamine oli seiskunud. Ühel õhtul, kui Isebel oli tulnud Justuse korterisse, tekkis neil tüli, kus teemaks oli uskumine millesegi. Justus soovitas Isebelil jõuda Jumalani ja kahetses, et ei saanud olla talle isa eest, mille peale Isebel vihastas. Justus avaldas Isebelile armastust, kuid see ei muutnud midagi. Isebel jooksis Justuse juurest ära uste paukudes. Justus tahtis teda takistada, kuid järgi minna ei saanud, äkki oleks keegi märganud teda. Justus ei saanud öösel magada. Hommikul otsustas ta minna poodi ning üritas Isebeli peale mitte mõelda. Nurgapood kuhu Justus läkls oli Isebeli ema oma. Poes sees kuulis ta inimesi sosistavat midagi hirmsat. Ta kuulis, et Isebel on ennast revolvriga maha lasknud ning jätnud endast maha kummalise kirja"Laev on Deloselt tagasi jõudnud". Justus läks Isebeli emaga kokku saama
igasuguse lapsemeelsuse. Riimi vorm vabavärss. Puhtad veed Siis, kui iil enam üheltki puult ega oksaraolt roostetand lehti ei raasi, kui juba küllalt oma külmade tuultega sügis on laasinud alasti laasi - siis tuleb pakane valgete huultega klaasima vete kirstude kaasi. Koerad koidikul halavad haukudes. Külmast külades kössis on kojad. Jäässe hääbuvad rabavee-aukudes surema särjed ja vingerjapojad. Põhjani, põhjani külmuvad paukudes armetud nired ja ojad. Ent kui siis pakaseparra kord pügavad päikse kuldkäärid, mis talve ei talu, ning oma koolnutekoormaga rügavad sogased ummikveed porisijalu ilmub vetest, mis puhtad ja sügavad, säravais parvis elavaid kalu. Kujundid: roostetand lehti sügise värvunud puulehed külmast kössis on kojad kogu luuletus on algusest peale nii külm ja jäine, ka majad tunduvad kängus olevat koerad halavad haukudes - Metafoorid:
jätkuda. Isebel on pettunud, lausa raevus ning vastab mehe ütlustele teravalt. · Martin soovitab Isebelil ema juurest lahkuda, pöörduda usku, Jumalasse. Isebel kavatsebki emast lahkuda, kuid Jumalasse ta uskuda ei suuda. Martin väidab, et armastab Isebeli, tütarlaps aga vihastab veelgi, lausub, et armastus on vaid sõna, millega mees üritab nende vahekorrale mingit mõistuslikku seletust leida. Isabel lahkub, lööb ukse paukudes kinni ning ruttab mööda tänavat minema! Martin tunneb igatsust neiu järele, ta tahab talle järgi rutata, miski tema sees teeb hirmsal kombel valu, kuid ta pigistab peopessa ohaka ning muutub millegipärast apaatseks. Hiljem mõtleb mees, et küllap Isebel rahuneb maha ning sõidab Riiga.. Toa laes leiab ta nukkuva kapsaussi.. 10.-13. Peatükk · Kui Martin järgmisel päeval pärast tüli Isebeliga nurgapoodi läheb, kuuleb ta õdesid
Jasmiin! Sa oled ajalehes." "Miks? Mis lahti?" küsisin ehmunult. "Siin seisab, et sa oled Itaalia ees valetanud!" ütles Andres imelikult. "Mida!? Mina, ja valetanud! Milline laim!" muutusin väga vihaseks. "Ära ärritu! Muidu juhtub veel midagi hirmsat!" muretses Andres minust üle karjuda püüdes. "Sa mõtled ainult endale! Et sa mitte mingil juhul minu sõnade tõttu ei sureks! Ega sinagi teistest parem pole!" röökisin Andresele ja jooksin nutma puhkedes magamistuppa. Ma lõin ukse paukudes kinni ja läksin nuttes pikali, teadmata, mis Andresest sai. Kui ma olin tükk aega nutnud, tuli Andres murelikult magamistuppa ja istus voodi servale. Ma olin seljaga tema poole ja ma ikka veel nuuksusin. Ta pani oma käe mu õlale ja ütles: "Rahune, ma ei tahtnud, et sa mind valesti mõistad. Ma kardan sinu pärast, mitte enda elu pärast. Mind sa tappa ei saa. Kui sa mind ei armastaks, oleks minust juba ammu kopitav laip saanud."
läks ka paati. Packard ütles tasa: «Valmis -- ärasõit!» . Ma suutsin vaevalt veel luugiklappide küljes rippuda, nii nõrk olin. Aga Bill ütles: «Oota! Kas otsisid ta läbi?» «Ei. Kas sina otsisid?» «Ei. Siis on tema osa rahast tal alles taskus.» «Noh, siis tule, -- pole mõtet koli kaasa viia ja raha maha jätta.» «Kuule -- kas ta viimaks ei taipa, mis me kavatseme?» «Võib-olla. Aga raha peame kuidagi kätte saama. Tule.» Nad ronisid paadist välja ja läksid. Uks kukkus paukudes kinni, sest ta oli allatuule. Poole sekundiga olin paadis, Jim» tuli kukerpalli mu järele. Võtsin noa, lõikasin köie läbi -- ja olimegi läinud! Me ei puutunud aerudesse, me ei rääkinud ega sosistanud, vaevalt hingasimegi. Surmavaikuses libisesime kiiresti edasi, rattakastist ja tüürist mööda -- paari sekundiga olime juba sada jalga vrakist allpool. Pimedus neelas laeva -- viimse jäljegi laevast -- ja me olime pääsenud ning teadsime seda.
annaabi.ee 
