Mõistes oma vastupanu haledust sirutas Jaak käe veinipudeli järgil, et sellega anda tugevam hoop. Kuid ta märkas, et need silmad ei jõllitagi teda enam nii pingsalt. Ettevaatlikult lähenes hunt lõmmis tordile, heitis tänuliku pilgu veel Jaagule, rebis tordikarbi tükkideks ja hakkas õgima. Siis tundis ka Jaak hundis ära naaberküla Saare Talu vanaaasta õhtust saadik kadunud hundikoera. Kuuldavasti oli koer põgenenud uusaasta ööl peale jahipüssidest ja rakettidest paugutamist. See ootamatu ja õnneliku lõpuga sündmus täitis Jaagu uue jõu ja enenrgiaga. Tormigi justkui oleks vaiksemaks jäänud. Lehvitanud veel torti õgivale koerale käega, asus Jaak uue energiaga teele. Surudes hellalt veinipudelit vastu rinda mõtles Jaak eelseisvale kohtamisele oma pruudi Mariga. Pärast väikest rännakut komistaski Jaak tuttava talu aiapostide otsa. Veel mõned kiired sammud ja juba ta oligi soojas talutoas. Kogu õhtu ei jõudnud Mari ära imestada
Jaanusele öösel akna alla, et süüa paluda. Ta oli mõisast putku pannud. Järgmisel hommikul kui Jaanus ärkas nägi ta Tambetit vaidlemas mõisa kubjastega, kes otsisid Maanust. Nad olid veendunud, et Maanus on Tambeti ja Jaanuse juurde peitu pugenud. Tambet ja Jaanus mõtlesid, mida nad saaksid Maanuse jaoks teha. Lahtiostmine ei tulnud kõne allagi, kuna Oodo ei oleks nõus olnud. Järsku kuulsid Tambet ja Jaanus paugutamist nende talu hooviväravate pihta. Maanus peideti ära. Tekkis võitlus. Jaanus nägi mingil hetkel ainsa pääsmeteena majja jooksmist, mis siis põlema süüdati, arvates et Jaanus põleb sisse. Tegelikult aga seda ei juhtunud. Jaanus ärkas kui uuesti ellu Tasujana, et siis kätte maksta. Algas Jüriöö ülestõus, et vabaneda sakstest ja saada vabadus. Jaanus ründas Lodijärve mõisa. Nähes, et Ooda on ta isa mõrvanud, tappis ta
vähe. Terve raamat koosneski neist. Mõistsin, et niisugused kogemused ei ole ainult mitte reaalsed vaid hoopis tavalisemad, kui suurem osa inimesi arvata oskab. Raamatus räägib kirjanik, kuidas vahet teha tõelise eelmise elu mälestuste ja fantaasia vahel. Põhjus, miks ta hakkas kirjutama ja koguma juhtumeid oli selles, et tema leidis reinkarnatsioonis lahenduse terviseprobleemidele ja foobiatele. Üks tõugetest raamatu kirjutamiseks oli juhtum, milles tema poeg hakkas 3 aastaselt paugutamist ja lärmakaid kajavaid kohti kartma. Varem polnud sellist probleemi olnud. Konsulteerinud sõbraga sai ta temalt teada, et naise poeg oli varem olnud Esimeses maailmasõjas mustanahaline sõdur, kes oli saanud randmesse haavata. Sama sõja käigus oli mees ka hukkunud. See oli vastus müra kartusele ja ka sellele, miks poisi käel oli ekseem, mis oli pikemat aega tema randmel. Pärast seda meenutust kadus see lapse käelt.
Kodus aga olid vanemad punaste taandumisest õnnetud. Järgmine päev läks isa linna ja Ahas läks temaga kaasa, et koolivendi külastada. TEINE OSA. 1-4 peatükk. Kui Ahas kohalikku tütarlastegümnaasiumi läks (sellest oli saanud nüüd vabatahtlike pataljoni kasarm) ei suutnud sõbrad seda kuidagi uskuda. Nad olid õnnelikud, et nägid vana koolivenda. Parasjagu sõid mehed lõunat. Ahas rääkis sellest, et koolilinn Tartu oi täitsa tühi peale paugutamist. Koolivennad olid liiga vara jooksu pannud. Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas
Kodus aga olid vanemad punaste taandumisest õnnetud. Järgmine päev läks isa linna ja Ahas läks temaga kaasa, et koolivendi külastada. TEINE OSA. 1-4 peatükk. Kui Ahas kohalikku tütarlastegümnaasiumi läks (sellest oli saanud nüüd vabatahtlike pataljoni kasarm) ei suutnud sõbrad seda kuidagi uskuda. Nad olid õnnelikud, et nägid vana koolivenda. Parasjagu sõid mehed lõunat. Ahas rääkis sellest, et koolilinn Tartu oi täitsa tühi peale paugutamist. Koolivennad olid liiga vara jooksu pannud. Vahepeal ütles ka Miljan sõna sekka aga nagu ikka kooliajalgi naersid selle üle kõik. Miljan oli klassis naljataja. Nurgas istus ka Kohlapuu, kes oli saanud Kästna all kriimustada. Ta ei tahtnud lasta teisi ja kui kuul vastu tema kivi lasti ja kivikillud teda kriimustasid hakkas ta suurest vihast paugutama. Kohlapuu oli siiamaani tige ja verejanuline. Peagi pidid poisid õppusele minema ja kuna Tääker oli päevamees jäi ta kasarmusse. Ahas
looduses neid ärritamata käituda, on vajalik. See sunnib ise uut infot otsima ja lisalugemist hankima. ,,Seebioopereid" ma ei vaata. Need võtavad nii palju aega ja milleks on vaja teada teiste eraelu. Oma elugagi on küllalt tegemist. Kahju, et minu eakaaslaste hulgas on teiste ellu süüvijaid. Multifilmid on osalt lõbusad, aga kui olin pisem, siis olid lastesaated palju südamlikumad ja soojemad. Kui nüüd vahel neid vaatama jään, siis kurvastab, et liiga palju on sõdimist, paugutamist, verdki ... Kas need ikka arendavad mudilasi, missugune on nende kasvatuslik väärtus, kellele neid vaja on ... Arvan, et niisugused tuleks ära 28 keelata, olenemata sellest, et meil on demokraatia ja kõik justkui oleks lubatud. Kindlasti vajavad väikesed põnnid rohkem harivamaid multifilme. Oma lapsepõlvest mäletan, et lemmikmultifilmiks oli ,,Rähn Woody". Mind pani kaasa
annaabi.ee 
