augustil ning 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves. Wehrmachti - Kolmanda Riigi relvajõudude koosseisus olid eestlased idapataljonides ja politseipataljonides. 28. augustil 1942 teatas kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann, et Saksa kõrgema juhtkonna poolt on antud luba moodustada Relva-SSi alluvuses Eesti Leegion. Mehi värvati sinna algul ida- ja politseipataljonidest. Leegion pidi olema rügemendisuurune ja koosnema kolmest pataljonist. Esimese pataljonina formeeriti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva". See viidi 5. SS- Soomusdiviis "Wikingi" koosseisu. Pataljon võitles Izjumi lahingus ning hiljem Tserkassõ kotis. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk-järgult üle sundmobilisatsioonidele.Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi.
nad lähevad tööle Saksamaa sõjatööstusse, astuvad Saksa sõja-väe abiteenistusse või vabatahtlikena Eesti SS-leegioni. Tööteenistusse kutsutute seas asuti aktiivselt tegema propagandat Leegioni astumiseks. Umbes 5000 meest otsustaski Eesti leegioni kasuks ning nad saadeti märtsist augustini Heidelaagri õppeväljale Debicas Krakovi lähedal, kus teiste kõrval oli ka Eesti SS- leegioni väljaõppekeskus. Väljaõppekeskus oli tühi, sest 1942. aasta sügise vabatahtlikud olid Narva pataljonina Ukrainasse saadetud. 1943. aasta oktoobriks õpetati ka uued mehed välja ja saadeti nüüd juba kaherügemendilise 3. Eesti SS- brigaadina Neveli rinde tagalasse, kus nad alguses osalesid partisanivastases operatsioonis "Heinrich" ja saadeti seejärel välisrindele. Kuid Saksamaa aina raskenev rindeolukord sundis üha 14 uute inimressursside otsimisele. 1943. aasta sügisel otsustati Saksamaa kõrgemas juhtkonnas veel kümnete
Et vältida Narva grupi äralõikamist,tõid sakslased kiiruga kohale kardetud krahv von Strachwitzi soomusgrupi.16.augustil alanud vastulöögiga hävitasid Saksa tankid 3 Vene diviisi ja päästsid olukorra.Tartu all peatasid vastase Narva alt saadetud võitlusgrupid meie Ostubafide Rebase ja Paul Venti juhtimisel ning Ostubaf Leon Degrelle'I valloonid.Tartu ruumis jõudsid lahingusse ka "soomepoisid" kes nüüd 46.eesti SS-rügemendi III pataljonina (Hastuf Voldemar Pärlin) andsid augusti lõpupäevil venelastele hävitava hoobi Pupastvere-Õvi all.Pataljon kaotas 34 meest langenutena ja 136 haavatuina ning sai korraga 44 Raudristi See olevat kõigi aegade rekord. Rinne jooksis nüüd Sinimägedes,piki Emajõge Võrtsjärveni ja sealt Väike-Emajõge mööda lõunasse.Kuna Soome lahkus 4.septembril 1944 venelastega sõlmitud relvarahu läbi sõjast , muutus Eesti tugiala kaitse võimatuks ja Saksa väejuhatus otsustas Eesti evakueerida
Sinna koonati erinevatel andmetel 500-2000 metsavenda, kes pidasid juuli-augusti vahetusel ägedaid lahinguid punavägedega. Laager killustati ja vastupanu sellisel kujul neil hääbus. Hirvelaane pataljon tegi saksa vägede koosseisus Eesti vabastamislahinguid kaasa (Hans Hirvelaan). 1941. aasta 2./3. augustil asutas Hans Hirvelaan relvaüksuse Eesti vabatahtlike kompanii. 12. augustil otsustati seda suurendada veel ühe kompanii võrra ning üksust teatakse hiljem Hirvelaane pataljonina (Eesti Vabatahtlike Esimene pataljon). Kompanii suurus oli 100 meest ning kuni 20 relvastamata meest luuretegevuseks. Ohvitserkond koosnes suures osas Venemaale saatmise eest metsa varjule läinud Eesti lendur-ohvitseridest. Tipphetkel kuulus pataljoni koosseisu ümarguselt 300 meest. Hirvelaane pataljoniga liitusid ka ernalased. . 4. augustil liitus pataljon Saksa armeega täites selleks vajalikud formaalsused (sõdurilepingud, truudusvanne jne.)
annaabi.ee 
