vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest. Tööpataljonidesse koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud, kes pidid pataljonides tegema rasket sunnitööd. Paljud eestlased surid raskete tingimuste tõttu nendes pataljonides. Eestlase mobiliseerimine sõltus enamasti nende sünniaastast, mitte nende enda tahtest. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikud läksid Saksa armeesse soovist kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuigi oli ka teisi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks
20.juunil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja sundmobilisatsiooni. Kuna selleks ajaks oli suur osa Eestist langenud saksa vägede kätte, siis mobiliseeriti mehi vaid Põhja- Eestist. Mõned mobiliseeritutest liitusid hoopistükkis metsavendadega, osa põgenes Soome. Umbes 32000 meest pidi minema Venemaale tööpataljonidesse. Tööpataljonid olid ehitusväeosad, kuhu koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mobiliseeritud. Olukord pataljonides sarnanes sunnitöölaagri omadega: mehi kasutati füüsiliselt rasketel töödel (raudteede, lennuväljade, tehaste ehitamise, metsalangetamise ja laadimistöödel), toitlustamine, arstiabi ja varustamine oli väga halb. Iga neljas ehk siis 8000 meest suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Ka saksa väejuhatus kasutas sundmobilisatsiooni Eestis.1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse
moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Punaarmee juhtkond ei söandunud kasutada Eest sõdureid kodumaal vaid viis kogu korpuse Venemaale. Kolm kuud kestnud sõjal sai surma või haavata ligi 2000 eestlast. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti mehi vaid Põhja-Eestist. U.32000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse. Olukord pataljonides sarnanes sunnitöö laagrite omaga. Iga neljas tööpataljoni suunatud eestlane suri 1941/42 aasta talvel. 1942 aasta sügisel moodustati Eesti laskukorpus. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte. Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused. Esialgu ei lubanud sakslased
Eesti territooriumil pead tõstva partisaniliikumise vastu võitlemise. Julgestusgrupid reorganiseeriti pärast nende sisulist hääbumist idapataljonideks. Eesti julgestusgruppidesse jäänud meestest formeeriti kolm idapataljoni, mis kandsid numbreid 658, 659 ja 660 ning 657. üksik idakompanii. Administratiivselt allusid idapataljonid iga armee peakorteri juures asuvale idaüksuse ülemale. Neis pataljonides võitles 1942. aasta lõpul kuni 15 000 meest. Idapataljonide viimased ülemad olid: Alfons Rebane Georg Sooden Erich (Heinrich) Ellram 1942. aasta augustis kuulutasid Saksa võimud välja Eesti Leegioni asutamise ning mõne aastakäigu meeste sundmobilisatsioon egiidi ,, Kaitse oma kodumaad!" all. Meestele oli valik. Kas lüüa kaasa Saksa rindeväeosades ja tagala tööteenistustes või minna Saksamaale tööle sõjatehastesse või kindlustustöödele
eestlasi ei kasutata võitluses läänerindel. Koos sakslastega pidi formeeritava üksuse juhtkonnas olema ka Eesti ohvitsere. Leegion oli ju eestlaste endi loodud. 16 Lubaduse esimest poolt sakslased pidasid, kuid teist poolt rikkusid õige pea. Varsti selgus, et formeeritava diviisi juhtkond koosnes peaaegu täielikult sakslastest. Tuli leppida olukorraga, et eestlastest juhtkond oli rügementides ja pataljonides. Sakslased olid põhimõtteliselt adjutandid ja majandusmehed. Ka diviisile otseselt alluvate üksuste ülemad olid sakslased. Tegelikult tegutses diviisi lahinguline koosseis hiljem Eesti pinnal olnud lahingutes eestlastest ohvitseride juhtimisel. Sakslastest koosnev diviisi staap ei juhtinud Eestis ühtegi lahingut, arvestamata rügemendi Vabatahtlikuks kutsumise poster ülemate poolt tehtud otsuseid. Kuna Eesti Leegion kuulus Relva-SSi koosseisu ja oli
annaabi.ee 
