Ülemised read olid tasuta, seal viibisid vaesed töölised ja tihti ka orjad. Pealtvaatajaid eraldas areenist kõrge vahesein. Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid. Nagu Kreeka teatritel, polnud ka amfiteatritel katust. Rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseina neljandale küljele olid püstitatud mastid, mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri. Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile. Gladiaatorid peatusid autribüüni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Enne pärisvõistluse algust näidati oma oskusi nüride relvadega. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka omavahel. Viimasel juhul
nende eest üsna head hoolt, sealhulgas hea dieet. Sinna viidi ka võitnud gladiaatorid. Gladiaatorid jaotati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks ja kergelt relvastatuiks. Raske relvastuse hulka kuulus mõõk, kilp, turbariietus, kiiver, raudne kaitse paremal käel ning lai nahast vöö kõhul ja rindkerel. Kergelt relvastatuil oli pistoda, kolmhark, võrk, kaitse vasakul õlal ja vöö kõhu peal. Mänge viidi läbi suure pidulikkusega. Stardimärguandeks oli pasunasignaal, mille järel marsiti areenile. Enne võitlema hakkamist tehti soojendust nüride relvadega ning märguande peale vahetati need teravate vastu välja. Mängu saatsid sarvede- ja keelpillimuusika. Mängud kestsid üldiselt terve päeva. Hommikupoole olid võitlused loomadega, seejärel kergemaks vahepalaks piitsameeste võitlus. Pärastlõunal tuli oodatud gladiaatorite omavaheline võitlus. Võideldi nii üksi kui ka gruppides. Peeti ka võitlusi loomadega. Gladiaatorid pidid loomi
Gladiaatoreid liigitati vastavalt relvastusele raskelt relvastatuiks (terava otsaga mõõk ja kilp) ja kergelt relvastatuiks (pistoda, kolmhark ja võrk). Raskelt relvastatuil oli seljas turberiietus, peas nokkkattega kiiver, paremal käel raudne kaitse, kõhtu ja rindkeret varjas lai nahast vöö. Võrgumeestel tuli võidelda peaaegu alasti, vaid vasakul õlal oli kaitse ja lai vöö kaitseks kõhtu. Mänge viidi läbi suure pidulikkusega. Stardi märguandeks oli pasunasignaal mille järel võitlejad marssisid valge mereliivaga kaetud areenile. Enne võitluse algust tehti nüride relvadega eelsoojendust, seejärel anti märku relvade vahetamiseks. Mängu saatis sarvede- ja keelpillimuusika, mida matsid ergutus- ja vihakisa. Võitjad viidi tagasi kooli, raviti hoolikalt haavu ja seejärel jätkati treeninguid. Üksikud silmapaistvamad gladiaatorid lasti peale võtmist ka vabaks. Mängud kestsid tavaliselt hommikust õhtuni. Hommikupoole korraldati võitlusi
Ülemised read olid tasuta, seal viibisid proletaarid ja tihti ka orjad. Pealtvaatajaid eraldas areenist kõrge vahesein. Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid. Nagu Kreeka teatritel ei olnud ka amfiteatritel katust. rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseinaa neljandale korrusele olid püstitatud mastid , mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri. Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile (ladina arena -liiv). Gladiaatorid peatusid autribuuni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Kui kohal oli ka keiser, hüüdsid nad: "Tere tseesar, surmaminejad tervitavad sind!" Enne pärisvõitluste algust näidati nüride relvadega oma osavust. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi
annaabi.ee 
