Nipernaadi oli Nukitsamehe kõrval teine filmi ja raamatu kogemus Eesti kirjanduse tasemel minu jaoks ja usun, et kui peaksin Nipernaadit uuesti vaatama leiaksin ma kindlasti väga palju erinevusi raamatuga kuid üldmulje jääks samaks, heaks. Interneti kommentaar: (Arvamus 27 Jul 2007 Elle Puusaag) Just nüüd, suvel, oleks ju tore Toomas Nipernaadi kombel muretult vilistades ringi uidata, kohata erinevaid inimesi ja fantaasiatiivul lennates muunduda kord parvepoisiks, siis jälle taluperemeheks, madruseks või kelleks tahes. Ühelt poolt näib, et Toomas mõtles vaid oma heaolule ega hoolinud purustatud südametest ja hävinenud lootustest. Aga teda võib vaadelda ka teistmoodi: näiteks Kaljo Kiisa filmi vaatevinklist kui parandamatut ja salapärast romantikut ning ilusate lugude puhujat, kes aitab inimestel unustada muresid. Hetked, mida ta armunud naistele kingib, on ehk parimad nende ühetoonilises elus
Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb "ilus vale maksab rohkem kui karm tõde". Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne... Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele.
Tegevuskohad on vahelduvad. Nipernaadi rändab mööda Eestimaad ringi ilma kindla sihita, kuid äratuntav on Lõuna-Eesti loodus ja ka Peipsi järve äärne eluolu. Toomas Nipernaadi on kirjanik, kes rändab suvel mööda Eestit ringi, et leida oma teoste jaoks inspiratsiooni ja allikaid ning prototüüpe, millest või kellest kirjutada. Romaan algab sellega kuidas ta luiskab ennast parvepoisiks (autori sõnade kohaselt Nipernaadi ei valeta vaid luiskab) ja ta kohtub Lokiga, kes on vaene talutüdruk. Kui Nipernaadi räägib Lokile sellest kus ta käib ja mida ta teeb tahab tüdruk, et Toomas Nipernaadi ta kaasa võtaks kui ta ära läheb. Kuid Nipernaadi ei sõitnud minema vaid jäi Loki ja tema isa, vana Kudisiimu juurde. Sel ajal kui ta nende juures viibib parandab ta nende hurtsiku ära ja toob isegi mullika lauta
Nipernaadi seadis sammud Kaava kõrtsi poole. Toomas rääkis Küübile, et on sookuivataja ja kavatseb Maarla soo ära kuivendada. Ta läks parvevahi Joona juurde. Parvevaht Taavet Joona oli vaeslaps, kelle isa oli koos armastatud naisega parvega kosest alla sõitnud, sest too teda vastu ei armastanud. Joonale meeldis Anne-Mari, aga too sõbrustas Küübiga. Anne-Mari läks linna Jairust vaatama ja Joona läks koos temaga, et sookuivatamiseks puure tuua. Nipernaadi jäi parvepoisiks. Küüp rääkis talle, et hoopis Anne-Mari oli hobuse varastanud ja Jairus oli süü enda peale võtnud. Jairus palus, et Küüp hoolitseks Anne-Mari eest nende kolme vangis istumise aastate ajal. Joona tuli koju. Anne-Mari olevat jäänud laadale. Jairus ei olevat enam samasugune, pidavat hea käitumise eest varem välja saama. Joona ja Toomas puurisid kose seina augu. Anne-Mari ja Jairus tulid koju. Jairus olevat vaikne ja uskuvat nüüd jumalasse. Anne-Marile see ei meeldinud.
vastavast keskkonnast lahkub. Ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub murrab ta kellegi südame. Sageli jäävad küladesse lootusrikkad tüdrukud teda ootama. Kuid ta ise ütleb "ilus vale maksab rohkem kui karm tõde". Raamatus on rohkem sündmusi, ning sellepärast tundub selle Nipernaadi mulle huvitavam. Ta valetab ennast sulaseks, pastoriks, propsilaadijaks, taluperemeheks, parvepoisiks, sookuivatajaks, varanduse otsijaks, muinasteadlaseks, mõisnikuks, madruseks jne... Kuid põhiline on see, et ta oskab neisse rollidesse ka hästi sisse elada, sellepärast pean teda heaks näitlejaks. Filmis on vähem tegevust ja osa põnevatest kohtadest jäävad välja, jääb välja ka see osa, kus Toomas on kirikuõpetajaks, aga minu meelest näeb just eriti hästi selle järgi, kui hea jutuvestja ta on, ja kuidas ta suudab kõiki õnnelikuks teha ainult tänu sõnadele
16. PEATÜKK Magasime peaaegu päev otsa ja sõitsime öösel edasi. Natuke maad meist ees liikus määratu suur parv; võttis aega, kuni sellest mööda jõudsirrfe. Parvel oli neli pikka aeru kummaski otsas; järeldasime sellest, et see kandis vististi umbes kolmekümmend meest. Parvel oli viis 298 suurt vigvami, üksteisest tükk maad eemal; keskel oli lahtine laagrituli ja otstes kõrged lipuvardad. Oli kangesti tore parv. Oleks suur asi olnud sihukesel parvel parvepoisiks olla. Ujusime suurde jõekääru; taevas läks pilve ja öö muutus teitsaseks. Jõgi oli väga lai, mõlemal kaldal kasvas tugev palgimets nagu müür; vaevalt kunagi nägime ses lagedat kohta või valgust. Rääkisime Cairost ja olime uudishimulikud, kas tunneme ta ara, kui sinna jõuame. Ütlesin, et arvatavasti ei tunne, sest olin kuulnud, et seal oli kõigest umbes, tosin maju. Ja kui need on valgustamata, kuidas me siis teame, et möödume linnast? Jim ütles,
annaabi.ee 
