metsavendade vastu, rüüstasid külasid ja tapsid rahulikke elanikke. Saksa okupatsiooni ajal oli eestlastel võimalus asuda vabatahtlikult Saksa armeesse, et kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest. Hiljem läks ka Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonile ja need, kes ei soovinud sõdida Punaarmees ega Saksa armees, ühinesid Soome armeega. Mindi appi soomlastele võitlema Punaarmee vastu. Neid nimetati soomepoisteks. Paljud mehed ja naised hakkasid ka metsavendadeks, et partisanidena sõidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni vastu. Kõik need valikud olid eestlastele justkui pealesunnitud, need olid valikud kas halva või veel halvema vahel. Eestlastel puudus tookord valik ja võimalus sõida oma riigi eest. See võimalus saabus alles 50 aastat hiljem ja seekord ei jätnud eestlased seda võimalust kasutamata.
Allüksuste juhtidena tegutsesid soomlaste kõrval ka Eesti ohvitserid. 1941. aastal moodustati Erna luuregrupp, kuhu kuulusid Talvesõja ajal Soome läinud noormehed, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. Sõja ajal põgenes Eestist umbes 80 000 inimest. Lahkuti peamiselt Saksamaale ja Rootsi, lootes peale sõja lõppu ja Eesti omariikluse taastamist tagasi pöörduda. Enamik Eesti riigitegelasi langes nõukogude võimuorganite kätte. Umbes 15 000 meest ja naist hakkasid metsavendadeks, et partisanidena võidelda Nõukogude või Saksa okupatsiooni võimu vastu. Ükski valik ei sobinud eestlastele täielikult, sest oli valik halva ja veel halvema vahel. Võib olla mõni valis poole vastavalt oma maailmavaatele ning ühines rõõmuga okupeeriva võimuga. Kindlasti polnud see aga Eesti sõda, sest eestlastel polnud oma riiki mille eest sõdida. (nimi)
nende riikide asukat võimu eest, kasutades tihti metsaga kaetud maakohti loodusliku varjupaigana ja alusena relvastatud nõukogude-vastases vastupanus.Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates individuaalselt tegutsevatest ainult enesekaitseks relvastatud partisanidest kuni suurte ja hästi organiseeritud ning lahinguks valmis gruppideni. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti ja läti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Vastupanuliste hulk suurenes, kui punaarmee üritas noori värvata kohustuslikku sõjaväeteenistusse. Mõnes
Saksamaa suunal, kuid sakslased ei olnud selle üle kuigi rõõmsad. Ustasa asus rajama koonduslaagreid. Erinevatel andmetel tapeti neis 60 000600 000 serblast, juuti ja rumeenia mustlast. Öeldakse, et "Ustasa tappis kolmandiku serblastest, kolmandiku ajas välja ja pööras kolmandiku katoliiklusesse. Aga mitte kõik horvaadid ei olnud sellise verise poliitika poolt. Marssal Josip Broz Tito, kes oli sloveen-horvaat, astus Ustasale vastu. Tuhanded horvaadid sõdisid tema partisanidena. Lõuna-Horvaatias tapeti vastulöögiks Ustasale serbia cetnikutele sadu horvaate ja bosnialased sundisid kõik horvaatidest antifasisitid kommunistideks. Nad liitusid vastukaaluks serbia antifasistidega. Selles horvaadi-bosnia sõjas suri 1 000 000 inimest. Pärast sõda sai Titost uue Jugoslaavia Föderatsiooni juht. Ta jagas Jugoslaavia viieks vabariigiks Horvaatiaks, Serbiaks, Sloveeniaks, Bosnia-Hertsegoviinaks ja Makedooniaks
dokumendid. Sageli õhiti punavõimu monumente ja ausambaid.Lahinguid löödi sageli sundolukorras, kui tuli vastu astuda julgeolekuvägede haarangule või punkri piiramisele hävituspataljoni poolt. Kuna vastane oli tavaliselt ülekaalukas, planeeriti oma operatsioonid hoolikalt ette ja katsuti tegutseda kiiresti ja ootamatult. Saksa vägede taandumisel Eestist 1944. a. septembri lõpul jäid paljud Eesti sõdurid partisanidena kodumaale, peamiselt Virumaal ümber piiratud 300. Eriotstarbeline Diviis ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi osad, mis otsustasid jääda kodumaale, nende hulgas ka Friedrich Kure pataljon. Paljud eesti sõdurid ning mõned sakslased vältisid vangistust ning võitlesid maakohtades metsavendadena aastaid pärast sõda. Teised, näiteks Alfons Rebane ja Alfrds Riekstis põgenesid Inglismaale ja Rootsi ning osalesid liitlaste luureoperatsioonidel metsavendade abistamisel
võitlema okupatsioonivõimude vastu. 1941. aasta juuni lõpus ja juuli alguses moodustati esimesed metsavendae võitlusüksused (partisanisalgad), kes tekitasid okupatsiooni võimu tagalas suurt kahju: Hävitasid voore ja autokolonne Purustasid sildu ja teid Tapsid punaste kaasajooksikuid Peeti maha ka tõelisi lahinguid. Vangidelt ja langenud venelastelt saadud varustuse abil täiendati oma relvastust laskemoonavaru. Hinnanguliselt oli juulis 1941 partisanidena Eesti metsades tegutsemas vähemalt 12 000 meest. Mitmel pool tekkisid võitlussalgad, mid meenutasid regulaarväe üksusi. Näidised: · Kapten Karl Talpaku pataljon, Otepää · Major Hans Hirvelaane 300-meheline pataljon, Rapla · Kolonel Henn-Ants Kure juhitud ERNA rühm, Põhja-Eesti. Kõik need võitlussalgad, mida üldjuhul juhtisid endised Eesti sõjaväelased ja Kaitseliidu liikmed, andsid Saksa sõjaväele tähelepanuväärset abi ning toetust bolsevike väljaajamisel
Ariovistusele löögi, nõnda et germaanlased läksid Reini taha tagasi. 58. aastal jättis ta sõjaväe talvituma ning läks tagasi Rooma. Seal kuulis ta, et Belgi hõimud olid samuti väikest vastuhakku organiseerimas. Marsiti Belgica territooriumile, et alustada selle vallutamist. Kolmes lahingus saadi lüüa, mõisteti, et roomlastega on lauskmaal ohtlik võidelda, kuna seal olid roomlased paremad. Mõistlikum oli geriljasõda partisanidena siit-sealt rünnata. 57. aastal ründas Caesar Armoricat praegusel Bretagne'i poolsaarel. Seal toimus esimene merelahing, mida on roomlased kirjeldanud. Roomlased võitsid, kuna nende galeerid olid tugevamad kui gallialaste purjekad. Pärast läks tagasi Belgicasse, et suruda maha nende järjekordne mäss. See kestis terve aasta, edaspidi mindi Britaniasse. Tagasi minnes selgus, et Gallias ei ole oht veel möödas. 54. aastal eKr oli Gallias suur põud
annaabi.ee 
