Pleenum märkis, et nõukogulikku ülesehitustööd meie vabariigis on suuresti takistanud EK(b)P Keskkomitee büroo ja mõnede juhtivate seltsimeeste töös esinenud tõsised vead mis seisnevad võitluse puudumises kodanliku natsionalismiga. [---] Kodanlikud natsionalistid Kruus, Andresen jt. tegid otsekohe pärast Nõukogude Eesti vabastamist kõik, et anda ülikoolis juhtivad kohad oma mõttekaaslastele (Kleis, Moora, Valdes jt.), kes kasutasid neid positsioone parteivastaseks poliitikaks. Igati kaitstes ja edutades tagurlikke elemente, takistati edumeelsete teadlaste ja õppejõudude tööd. Selle näiteks on ka ebaõige teaduslike kraadide omistamine kodanlikele spetsialistidele (Maiste-Aller, Elango jt.), ilma nende kodanlikus Eestis ja saksa okupatsiooni ajal kirjutatud dissertatsioone ja teaduslikke töid läbi vaatamata. Enamikus need tööd on aga antimarksistlikud, idealistlikud ja seetõttu ilma teadusliku väärtuseta. [---]
välisministri kohal Dmitri Sepiloviga (1905-1995), kes järgmise aasta veebruaris nimetati KK sekretäriks. Kujunenud olukorra tõttu otsustasid nüüd Molotov, Kaganovits ja Malenkov Hrustsovi poliit-büroo istungil ametist vabastada, ent Hrustsov nõudis keskkomitee kokkukutsumist. Hrustsovi vastastega liitus ka Sepilov. Hrustsov kaotas poliitbüroos (häältega 7-4), kuid võitis juuni lõpus 1957 KK pleenumil toimunud hääletuse. Eelnevalt nimetas Hrustsov oma vastased ,,parteivastaseks grupiks" ning saavutas kaitseminister Zukovi poolehoiu. Molotov, Kaganovits, Malenkov ja Sepilov kaotasid oma kohad. Valiti uus poliitbüroo (KK presiidium), mille koosseisu hakkasid kuuluma Hrustsov, Zukov, Mikojan, Vorosilov, Bulganin, 1 Svernik, Suslov, Kiritsenko, KK sekretär Leonid Breznev (1906-1982), KK sekretär Jekaterina Furtseva
aasta märtsist kuni septembrini ei olnud parteil ametlikku juhti - tollal teda väga tõsiselt ei võetud. 1956. aastal oli see kuulus kõne, mis samuti hilisemas olulist rolli etendas, paljud vanakaadri esindajad leidsid, et Hrustsov on üle piiri läinud ja teda sooviti 1957. aastal võimult maha võtta, suutis tänu marssal Sukovile võimule jääda. Kui see pleenum toimus, siis olid tema pooldajad ülekaalus, vastaseid nimetati parteivastaseks grupiks - st seda, et Hrustsovi oli kõik oma olulised konkurendid kõrvaldanud ja 1958. aastal võttis endale ka valitsusjuhi koha parteijuhi kõrvale. 1960. aastate alguses hakkab kujunema tema vastane meeleolu, mis lõppeb rahuliku paleepöördega 1964. aastal, kui Hrustsov tagandatakse. Rahulik tagandamine on üsna ainulaadne NSV Liidus. Mis puutub Sukovisse, kes teda 1957. aastal toetas, siis sellele ei järgnenud Hrustsovi tänu - 1957. aasta
liikmeid Moskvasse. On arvatud, et kui pleenumil oleks olnud vaid Moskva seltskond, oleks H vastased ülekaalu saavutanud, aga tänu Žukovi tegutsemisele toodi pea kogu kamp kokku. Üldine meelsus oli H poolt, tulemus oli risti vastupidine. H, kelle maha võtmiseks pleenum kokku tuli, väljus triumfeerides. Tulemuseks see, et kõik vana kaardiväe esindajad kõrvaldati Kremli võimuladvikust, nimetati parteivastaseks grupiks ja midagi hirmsat ei tehtud. Malenkov saadeti NL lõunaregioonidesse elektrijaama direktoriks, Molotov sai omale ameti välispoliitika liinis, suunati Mongooliasse NL suursaadikuks. Parteivastase grupi formeerumine ja lõpplahendus oli H jaoks uskumatult hea lahendus. Pärast seda oli selge, et tema tegemisi keegi enam ei vaidlusta, ka ta ise leidis, et tublimat riigijuhti kindlasti ei ole.
annaabi.ee 
