Putukate mitmekesisus KAHETIIVALISED Kehakujult on kahetiivalised äärmiselt mitmekesised. Kärbsed, sääsed, parmud ja teised kahetiivalised kasutavad lendamiseks vaid esimest tiivapaari, tagatiivad on muutunud nuiataolisteks sumistiteks. Kahetiivalised on nobedad lendajad, kes oskavad lennata tagurpidi, küllili ja isegi selili. Paljud kahetiivalised on kõigesööjad, mõned aga toituvad püsisoojaste lihast ja verest. Sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, et enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taimemahla. Paljud kahetiivalised on taimele ökoloogiliseselt tähtsad tolmeldajad ja nende vastsed orgaaniliste ainete lagundajad. KILETIIVALISED Kiletiivalised on üks liigirohkemaid (umbkaudu 150 000 liiki) putukate seltse. Kiletiivalised on näiteks: mesilased, kimalased, herilased, sipelgad jne. Osadel sugukondadel on kaks paari kilejaid lennutiibu, mõnedel tiivad puuduvad. Neil on
oma lennuvõime ei ole oluline) on sooritanud 1988. aastal kõrbetirtsu (Schistocerca gregaria) parv, kes liikus troopiliste tuulte ning tormidega LääneAafrika rannikult üle Atlandi ookeani LääneIndia saartele Kogu distantsi pikkuseks mõõdeti 4500 km Kõige kiirem lendaja Seni suurim usaldusväärne registreeritud lennukiirus, mõõdetuna vabalennuna looduses, kuulub tondihobulaste sugukonna (Aeshnidae) kiilile Austrophlebia costalis ning see on 98 km/h Parmudel Hybomitra hinei (Diptera: Tabanidae) on emast jälitava isase lühikese lennusööstu kiiruseks mõõdetud koguni 145 km/h Väga suureks putukate lennukiirus minna ei saa, sest õhutakistus võiks nad purustada Aitäh ja tänan kuulamast !
Suiseid on 4 erinevat liiki- haukamissuised, libamissuised, pistmissuised, imemissuised. Putukate jagunemine (peamised) Kahetiivalised- (nt kärbsed, sääsed, parmud) Neil on üks paar tiibu, tagatiivad on taandarenenud sumistiteks. Sumistid vibreerivad koos lennutiibadega ja aitavad tasakaalu hoida. Oskavad lennata ka tagurpidi, külgsuunas või isegi selili. Mõned kahetiivalised on kõigesööjad, mõned toituvad püsisoojaste verest ja lihast. Huvitav fakt on, et sääskedel ja parmudel imevad verd vaid emased, kellel on vaja enne munemist valguvarusid täiendada. Isased imevad vaid taime mahla. Kahetiivalised on pistmissuised, kes toituvad taimede ja loomade koemahladest. Neil on üla- ja alalõuad muutunud pisteharjasteks, mis asuvad ala- ja ülahuulest moodustunud rennis. Pisteharjastega läbistab putukas looma või taime pealmised koed, mis võimaldab putukal seejärel pumbata suhu koemahlu.
Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel. Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal. Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat. (Vikipeedia 2015) Parmudel on hea lennuvõime putukatena ning nad võivad lennata toiduotsingutel kilomeetreid. Teadaolevalt on maksimaalne kiirus 145 km/h ühel parmlaste sugukonda kuuluval liigil. Valmikutel küll ei ole otsest elupaiga eelistust kuid neid kohtab siiski tihedamini niiskemates kohtades ning veekogude ääres. Nende üheks meelispaigaks on aga sood ja rabad, mille põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006)
pruunkaru. Paljudes piirkondades on põhjapõtradele ohtlikud naha- ja ninakiinid, kes tungivad nele naha sisse ja ninaneelu. Nende ohtra esinemise korral ei saa loomad rahulikult toituda, jooksevad kogu aeg ringi ja jäävad poolnäljaseks. Ninakiinide vaglad tekitavad nahka haavandeid ja uuriseid, mis samuti kurnavad loomi. Suur ja ebameeldiv osa on põhjapõtrade elus ka verdimevatel kahetiivalistel: sääskedel, kihulastel, parmudel jt. Suurel määral just nende pärast hülgavadki tundra põhjapõdrad metsatundra ja hõretaiga ning siirduvad Siberi kõige kaugemasse põhjaossa ja Arktika saartele, kus verdimevad putukad peaaegu puuduvad. Samuti ohustavad põhjapõtru mitmed haigused: epideemiad, eriti sõrataud ja siberi katk võivad hävitada terveid karju. Veel hiljaaegu, vähem kui sada aastat tagasi, oli inemese elu Euraasia ja
annaabi.ee 
