Esimesena mõistis Ennot Henrik Visnapuu, kes väitis, et Enno on Gustav Suitsu kõrval teise tee rajaja. Alles pärast surma, kui valgalane Bernard Kangro avaldas postuumselt Ernst Enno luulekogu ,,Valitud värsid" (1937), hakati mõistma Enno panust eesti luulesse. Kokkuvõte Enno lüürikat iseloomustavad pehmed toonid, kujutluspiltide sujuv seostumine, malbe tundelisus ja sundimatu häälikumuusika, mida toetavad elamuslikud kordused. Oma luule paremikus laulab Enno kodust, loodusest ja inimestest. Ta igatsuslaulude kodu on tihti ühtaegu lapsepõlvest mälestustesse sööbinud reaalne kodu ja unistuslikku humaanset täiust, rahu ning ilu sümboliseeriv hingekodu. Enno ei leidnud omapärasele luulele mõistjaid luuletaja oli oma ajast ees. Ernst Enno on mõjutanud eesti luulet, tuues lüürikasse teemasid, mis käsitlevad olemist ning filosoofiat. Ta süvendas luule sümboolikat ning rikastas luule kõlavahendeid
kollektsionäärile Ants van der Kuylenile (1936), milles deemonid taanduvad madonnakuju ees. Sellist fantaasiamängu, nagu selles Viiralti ilusaimas eksliibrises, kohtame uuel loomeperioodil tema pisigraafikas ja visandeis. Suuremates töödes on fantastiline element allutatud natuurile. ,,Olen realist", nii tavatsenud Viiralt vanemas eas vastata küsimusele kreedo kohta. Ei saa öelda, et nägemuslikkus oleks tema teostest nüüd kadunud; Viiralti lehtede paremikus avaldub see pigem sügavamalt ja peenemalt kui seni: tarvitseb vaadata selliseid lehti nagu ,,Claude" (1936, puugravüür), ,,Maastik Pariisi lähedal" (1937, ofort), ,,Lamav tiiger" (1937, pehmelakk). Niisamuti on stiilsusega. Kui ere, ekspressiivne, nooruslikku kujutlusjõudu ja värskust uhkav ka poleks olnud Viiralti stiil 1929. ja 1930. aastate piiril, on vahest imetlust väärivam stiilikindel ja loomulik avaldumine tema kunsti realikstlikumaks muutudes. Paljudel
või eitust valitseva võõrvõimu ja -ideoloogia suhtes; väga tugev ja varieeruv oli just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina, võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.), silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika, kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja draamatehnika mitmekesistumist (Epner 2001: 591). 1970. aastatel kerkis kogu kultuuris esile minevikuhuvi, sh. küsimus nn. juurtest ja aegade seostest. Eestluse teema kajastus teatris koodide, sümbolite ja allegooria kaudu; mitmeid 1970. aastate algupärandeid – Rein Saluri „Kes ma olen?”, Mati Undi „Good-bye, baby”,
Aktiivne Akadeemilises Ajaloo Seltsis. Tegelenud eriti rõhuasetusega Laiuse kihelkonnale. Eesti Üliõpilaste Seltsi ajalugu I 1870-1905 kirjutatud. Kust üheskoos hakati koos eesti keeles Kalevipoega lugema ja tekkis selts. Andis välja 1925. Laiuse kihelkonna ajalugu 1937 tähelepanu haridusel ja kirikulool. Johan Kõpp kui memuarist, Rootsi paguluses neli köidet sisutihedaid ja ajastut täpselt edasi andvaid memuaare. Ajaloolase pilku näha neis. Eesti memuaristika paremikus. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse olustikku edasi andvad. Kameratiivse suuna esindajad, pigem Jaan Tõnissoni kultuurile j haridusele keskenduv suund. Materialistlik suund Pearõhk talurahva majandusliku ja sotsiaalse olukorra käsitlemisel ja lähimineviku poliitilisel ajalool. Suuna esindajad mõjutatud materialistlik-sotsiaalsetest ideedest. Materialismi esindajad panid tähelepanu sellele, kuidas elada ja kuidas eluolu mõjutas vaimuelu
annaabi.ee 
