järel. Uudised tuleb hoida värskena. On sündmusi, mis jätkuvad päevi ja selle puhul tuleb otsida uusi aspekte sündmuses. Aktuaalsus – päevakajalisus. Jooksvad sündmused – sündmused, mille kohta lugejat ootavad pidevalt lisainfot. Lugejate omavahel räägitud nähtuse esile ja saab uudisväärtuslikuks. 2. Uudisväärtuse lisakriteeriumid Kriteeriumid, mida lehti analüüsitavad teadlased on uudistest välja lugenud; paratamatused, mis uudiste valikut mõjutavad. Lisakriteeriumid on: Väljaande iseloom ja suunitlus – mõned uudised sobivad ajalehte, mõned telekasse. Mõned päevalehte ja mõned nädalalehte. Väljaande kontseptsioon ja traditsioonid – igal ajalehel on oma kontseptsioon, millega paigutatakse uudistevaliku alused. Leht võib valida omale kesksed teemad, välja jätta mõned teemad jne. lehtedes kujunevad traditsioonid.
rohkem kui üks tähendus ning ühtegi mõistet ei tohtinud väljendada rohkem kui ühe sõnaga. Mõisted ja nende tuletised sisaldasid uut õigust. [sünteetilistest ja analüütilistest keeltest] Ent ka teadussüsteemi alused peavad ilmnema tõestena, enne kui nendele saab asuda rajama teaduslike mõtete süsteemi. Mis on loomulik, on ka tõene. Mis on mõistuses tõene, on seda Jumala tahtel. [22] W. oletas, et kõik metafüüsika paratamatused on tuletatavad küllaldase aluse (1) ja identsuse printsiibist (Leibnizi seadus)(2), mis on samuti, nagu sellest tuletatav metafüüsika, tunnetatav aprioorselt.[23-24] (1) Mitte miski ei saa olla nii, nagu see on, kui selleks puuduks alus. Ent see alus peab olema eriti võimas: lõppkokkuvõttes peab rajama juhuslikud faktid paratamatutele alustele, nii et aktualiseeritud on üks võimalikkus teiste võimalikkuste asemel.
Esialgu lähtutakse objektist. Mõistetakse loodust objekti kaudu(esialgselt). Kant püstitab probleemi: tunnetus jaguneb kaheks, aprioorne ja apistoorne. Kui ei saa mõlemat pidi tunnetada, siis on lause epistteline. Kas saab üldse tunnetada? Loodus tähendab asjade eksisteerimist iseeneses? Lahenduskäik oleks: toome sisse eristuse asjad iseendas. Aprioorne tunnetus on analüütiline lause – mõistete liigendamine aprioorselt. Mõistete liigendamisel võivad olla üldised paratamatused, aga see ei tööta. Saab tuua välja üldiseid seadusi, aga need on mõistete vahelised seosed. Tuleb sisse objektiivsus(universaalsus, paratamatus, objekti omav). Mõistete liigendamine võib olla universaalne ja paratamatu, aga mitte objekti omav. Nii jääks objektiivsus täitmata(teadusele vajalik) ja seega peab selle lahendama. Ei saa olla aprioorne käsitlus siis olla(lk 56). Vaatleme siis aposterioorset käsitlust. Teadvuse allikal on kogemus. Kogemus annab meile objekti omamise
džässmuusika jõudmisele Eestisse, selle kodunemisele siin ning tähendusele ja mõjule meie 20. sajandi I poole kultuurimaastikul. Praegu, 21. sajandi hakul, oleme ammu harjunud tõsiasjaga, et meie kultuuripilti kuulub iseenesestmõistetava osana džässmuusika. Lähemal vaatlusel aga selgub, et see lõik meie kultuurist on uurijate poolt leidnud üksnes väga episoodilist käsitlemist ja suures osas prakti- liselt läbi uurimata. Siin on muidugi omad objektiivsed paratamatused – kuni II maailma- sõjani polnudki nagu põhjust sellega tegelda, nähtus ise oli nii uus, kõik oli meeles ja puudus piisav ajaline distants objektiivse hinnangu andmiseks. Tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et suhtumine džässi oli ühiskonnas vägagi erinev: linnanoorsugu oli valmis aktiivselt osalema, mida tõestab ilmekalt ka tantsukursuste populaarsus, samas konservatiivsema osa publiku, paljude süvamuusikute ja muusikakriitikute, aga ka maaelanikkonna suhtumine oli ettevaatlik,
annaabi.ee 
