Hõimkond: Keelikloomad Klass: Imetajad Selts: Esikloomlased Sugukond: Inimlased Perekond: Homo Liik: Homo Habilis Homo habilis oli lühikest kasvu (keskmiselt 127 cm) ja kerge kaaluline (u. 45 kg). Erinevalt tänapäeva inimesest olid tal ebapropotsionaalselt pikad käed. Võrreldes praeguse inimese ajuga oli tal see ligi poole väiksem, aga kujult oli see sama.(600-675 cm³) Samal ajal Homo habilis'ega elasid mitmed inimesesarnased kahejalgsed primaadid, näiteks Paranthropus boisei (Australopithecus boisei). Ent homo habilis'est, kes hakkas varakult leiutama uusi tööriistu ja oli toidu suhtes vähem valiv, sai terve rea uute liikide eellane, sellel kui Paranthropus boisei ja teised sarnased liigid välja surid. Olduvai kuristikust leiti samast kihist nii Homo habilis 'e kui ka Paranthropus boisei fossiilluid. Osavinimene oli sihvakam ning tema ajukolju maht oli tunduvalt suurem. Osavinimese tööriistad olid väga lihtsad. * teravaotsaline
Homo habilis'e aju kuju sarnanes tänapäeva inimese aju kujuga, maht oli sellega võrreldes aga ligi poole väiksem. Esimese leitud isendi ajukolju ruumalaks hinnati kuni 675 cm³. Aju mahuks on mõõdetud 600–675 cm³. Homo habilis'e aju oli seega tunduvalt suurem kui varasematel hominiididel. Võrdlus kaasaegsete sugulasliikidega Samal ajal Homo habilis'ega elasid mitmed inimesesarnased kahejalgsed primaadid, näiteks Paranthropus boisei (Australopithecus boisei). Ent habilis'est, kes hakkas varakult leiutama uusi tööriistu ja oli toidu suhtes vähem valiv, sai terve rea uute liikide eellane, sellel kui Paranthropus boisei ja teised sarnased liigid välja surid. Olduvai kuristikust leiti samast kihist nii Homo habilis 'e kui ka Paranthropus boisei fossiilluid. Osavinimene oli sihvakam ning tema ajukolju maht oli tunduvalt suurem. Eluviis ja toitumine Erinevalt ahvinimestest oli osavinimesel maapealne eluviis
polügaamsetena . Liigi muutused Teadlased leidsid LõunaAafrikast suuremate koljude ja tagahammastega fossiile. Algselt arvasid, et need tulenevad soolisest erinevusest: väiksemad olid emased, suuremad ja massiivsemad isased. Tegelikult avastati teine australopiteegi liik ja nimeks pandi Austalopithecus robustus .See oli jõuline ehk robustne australopiteekus. Saledaid ja jõulisi vorme eristatakse nüüd perekondadena Austalopithecus ja Paranthropus. Teadlased on arvamusel, et saledast vormist arenes jõuline vorm ja eellaseks on Australopithecus afarensis. A. afarensis'est on arenenud edasi ka sale vorm, mis peaks Australopithecus africanus'e kaudu jõudma Homo liigini. Toitumislaad Australopiteegid olid enamasti taimtoidulised ja küttimisega agaralt ei tegelenud. Arvatakse, et nad olid hoopis kütitavad. Nende luid on koobastest leitud mitte seetõttu, et nad elasid seal, vaid seepärast,
fülogeneesikäigu mõismisele. Selle lähenemisviisi puhul vaadeldakse liiki kui ühtsele standardile vastavate isendite kogumit, aga mitte kui ruumis ja ajas muutuvaid populatsioone, mida iseloomustab individuaalne, sooline, geograafiline jms. muutlikkus. Seetõttu anti peaaegu igale fossiilsele leiule, mis millegi poolest erines teistest, iseseisva taksoni - liigi või perekonna - staatus. Varasem antropogeneesialane kirjandus kubiseb inimlaste perekondadest ja liikidest (Australopithecus, Paranthropus, Telanthropus, Meganthropus, Pithecanthropus, Sinanthropus, Homo heidelbergensis, H. neanderthalensis, H. rhodesiensis, H. soloensis jt.) ning nende fülogeneetiliste seoste mitmesugustest tõlgendustest. Enamik tänapäeva paleoantropolooge käsitab inimlaste fossiilseid taksoneid märksa laiemalt, arvestades taksonisisest mitmekesisust. 1.3. Inimlaste stadiaalne evolutsioon. Selle seisukoha järgi läbis inimese
reast. 3,7 miljonit aastat tagasi tehtud jalajäljed on omistatud Australopithecus afarensisele ('Afari lõunaahv'). Kuigi A. afarensis kõndis kahel jalal, tundis ta ennast ka puu otsas koduselt. Tal olid pikad ja kaardus sõrmeluud, mistõttu sõrmed suutsid ronimise ajal tugevalt haarduda. Ida- Aafrikas avastas australopiteekuste säilmed esimesena Mary Leakey 1959. Ta avastas Olduvai kuristikus pealuu, mis kuulus liigile Australopithecus boisei (tänapäeval Paranthropus boisei). Hiljem on Leakeyde pere samast välja kaevanud rohkemgi australopiteekusi, samuti inimese perekonda kuuluvate osava ja püstise inimese säilmeid. Teadlased veel uurivad, kas Ardipithecus oli australopiteekuse eellane ja kas Australopithecus anamensis oli Australopithecus africanuseeellane. Australopiteekuse ajumaht on umbes 35% nüüdisinimese omast. Graatsiline australopiteekus oli umbes 1,21,4 m pikk. Neil esinessuguline dimorfism (sugudevaheline väline erinevus).
Negatiivne: 1. Ei ela enam metsas vaid savannis, liikumiskiirus väheneb, 2. Kõige nõrgem külg, kõht on nüüd avatud rünnakule, Positiivne: 1. Näevad kaugemale, 2. Kasutab käsi muude asjade tegemiseks (abivahendid, lapsed) · Mõned nooremad Australopithecused olid juba lihatoidulised, nad jälgisid kiskjaid ning kui tal kõht täis, hirmutasid eemale ja võtsid saagi endale. Australopithecused vaid Aafrikas. Australopithecus boisei (nüüd Paranthropus boisei) pealael luuhari HOMO HABILIS kasutas teatud määral tööriistu, eesti keeles osavinimene, samuti ainult Aafrikas. Kõige rohkem leide on avastatud Olduvai mäekurust, millega on tegelenud perekond Leakey (al 1931. a). Olulisemad leiud pärinevad 1960ndate algusest eoliidid/chopper ehk veerekivitööriist (ühest küljest killud ära löödud, kivi terav) Esiaeg ja arheoloogia alused (AIA6042)
annaabi.ee 
