diagnoosimiseks. Koos peaks esinema kaks või enam sümptomit. Selleks, et diagnoosida skisofreeniat, peab sedastama vähemalt kahte skisofreeniale tüüpilist sümptomi. Näiteks tahteaktiivsuse alanemist ja tundeelu tuimenemist. Käesoleval ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi. Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi: paranoidne, hebefreenne, katatoonne ja lihtne skisofreenia. Paranoidse skisofreenia puhul on juhtival kohal paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest, erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske/keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul. Hebefreense skisofreenia puhul on juhtival kohal on emotsionaalsed häired: impulsiivne käitumine; maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on sageli laialivalguv, seosetu
● Luulumõtted kontrollist, mõjustusest või hõlmavad keha või jäsemete liigutusi ● Kuulmishallukad, mis kommenteerivad patsiendi käitumist ● Muud püsivad luulumõtted, mis on patsiendi kultuurile ebakohased ● Katatoonne käitumine nagu rahutus, stuupor - tardumine mingisse asendisse, mutism - tummus, stuupor ● Negatiivsed sümptomid - apaatia - tundeelu tuimenemine, kõnetegevuse vähenemine 10. Paranoidse skisofreenia tunnused - Paranoilised luulumõtted (keegi tahab sulle halba, jälitab jms) - Auditoorsed hallutsinatsioonid (keegi annab käsklusi, ähvardab vms) - Tajumishäired - keegi elab sul sees, suu on karvu täis jms - Maitsehallutsinatsioonid - tuntakse, et toit on mürgitatud vms 11. Positiivsed ja negatiivsed sümptomid Positiivsed sümptomid on need, mis lisavad midagi. Näiteks hallutsinatsioonid, psühhoos,
mõnel tervel inimesel. Kõige rohkem kinnitst leidnud bioloogiline seletus on dopamiinihüpotees. Nimet on teada, et skisofreenia puhul on dopamiinineuronid ajus ebatavaliselt aktiivsed. Teisena kinnitust saadud on vastupidise toimega aine, amfetamiini uurimusest, mis ergutab dopamiini. Amfetamiini võtab mõni inimene vaimse tegevuse stimuleerimiseks. Üledoseerimisel tekitab see amfetamiinipsühhoosi, mille sümptomid on väga sarnased paranoidse skisofreenia omadega. Dopamiinisüsteemi liigne aktiivsus võib mõjuda halvasti: inimene ei suuda enam ebaolulisi stiimuleid ignoreerida. Skisofreeniahaigetel ei ole leitud ühe kindla ajukoha kahjustust, vaid muutusi väga erinevates ajuosades. See tähendab, et tegemist on ajuosade koostöö häirega. Skisofreenia pärilikkuse kohta on teada, et skisofreeniahaige lastest ning õdedest- vendadest on skisofreeniat umber 8-12% -l, Üldine esinemissagedus on 1%.
sõltuvalt hallutsinatsioonide sisust lisandub ärevus, hirm, Psühhomotoorne rahutus, muud sümptomid. Teadvuse seisund ei ole hägunenud. Deliiriumisündroomi korral – nägemishallukad ja hallutsinoosi korral kuulmishallukad. Võib esineda orgaanilise ajukahjustuse, ainete kasutamise ja ka skisofreenia korral Näited: - Dementsusega vanainimene – ei tunne asju ära - Deliiriumihaige – aju on kokku pakitud - Paranoidse sündroomiga skisofreeniahaige – mitu mina Mõtlemine e assotsiatiivne tegevus Mõtlemine on eesmärgipärane ideede, sümbolite ja assotsiatsioonide vool, mis viib reaalsusele orienteeritud otsusteni. Mõtlemishäired – vormilised ja sisulised häired. Vormilised häired Häired mõistete ja neid tähistavate sõnade kujunemises: - Mõistete väärastus e sõna tähenduse moondumine – käibekeeles kasutatavad sõnad
annaabi.ee 
