hinnangu: «Tavaline koolipoiss. Ega ta väga korralik ei olnud. Käitumine oli ju rahuldav.» Vana pildialbumit sirvides meenub Mikule suusavõistlus kooli staadionil, kus 7. klassi õpilane Andrus Veerpalu pistis teiste seas rinda ka õpetajatega. Selles, et poisist sai suusataja, peab ta «süüdlaseks» Veerpalude kodu, ennekõike ema Ainot, kes käis vajadusel enne starti koguni poja lumelaudu määrimas. Rääma põhikool tunnustab oma kuulsaimat õpilast paraadukse kõrvale kinnitatud tahvliga, mis teatab, et siin on õppinud olümpiavõitja Andrus Veerpalu. Direktor Elmo Medar unistab, et kunagi võiks õppeasutusele koguni Veerpalu nime anda. Aga mitte enne, kui remondi järele kisendavad koolimaja välisseinad ja klassiruumid on saanud värske värvikihi. Ujumistreener võttis Veerpalu alavahetust umbusuga Eve Leppik, Andrus Veerpalu kunagine ujumistreener, tunnistab ausalt: ei olnud tal
Saksamaa, nii suurte mugavustega, kui see raudteel üldse võimalik on. Junge polnud sellist luksust näinud kogu oma elu ajal. Vahel peatus rong lühikest aega mõnes jaamas, et fürerile tähtsaid ühendusi jagada. Oma alluvaid kutsus Hitler üldiselt perekonnanime pidi, ilma tiitli või auastmeta. 2.2. Traudl oli vaja Bergofi tundma õppida. Kui Berghofist sai esindusresidents, ehitati vanale võõrastemajale juurde uus, vassak tiib.Suureme osa hõlmas paraadukse kõrvale jääv pikkliku kujuga söögisaal. Einestajate seltskond polnud suur. Traudli kolleeg preili Schroeder, kindral Schmundt, mereväekapten von Putkamer, fotokorrespondent Walter Frentz. Kuna Hitleri ruumides ei tohtinud suitsetada, lahkus seltskond ruttu lauast, et sigarist mujal rõõmu tunda. Traudl liikus tutvumisringil koos preili Schroederi ja Otto Günschega. Kogu maja tundus justkui asustamata.Kõige kaunim koht oli terass, kust pääses ka adjuntatuuri
rostockist päris J.H.B. Walter. Ehitustellised toodi käreverest ja Kärknast, piibrisabakujulised katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Purmani mõisast. Kõik ornamendid, nii välisseina liigendavad 12 pilastri korintose kapiteelid kui ka raesaali sisedekoor, valmistati Walteri enda stukitöökojas. Kohalik tislermeister A.P.Paul, kes juba 1772.aastast alates oli linna kodanik tegi aknaraamid, uksetahvlid, mudellauad fassaadikaunistuste jaoks ning platsipoolse suure,kahe poolega paraadukse. Treitud puitdetailid- torni 4 vaasi ja tornilaterna balustrid- valmistas treialmeister H.W.Möhlberg. ehitusel töötasid kaasa kõik linna tuntuimad käsitöölised: klaasijad, pottsepad, maalrid ja metallimeistrid, kokku umbes 30 inimest. Vöötegijameister N.W.Braunschweig kuldas tornivarda tipus asetseva tähe, tuulelipu ja kuuli, kulutades selleks 70 hollandi kuldtukatit. (Raid, 1981) Hoone ehitati haavapuust parvele, ka parve joonise tegi hoone arhitekt. Soise pinnasega
Polnud parata, pidi üksi koju minema. Ja kui ta nõnda läks, oli tal äkki tundmus, nagu kõnniks ta täna esimest korda siin linnatänaval. Ainult tänavanurgal laternat nähes, mille tuld piiras nagu mingisugune aupaistus, tuli tal meelde, et seda aupaistusega tuld on ta juba varemalt näinud. Millal? Ah jaa! See oli siis, kui naeratas talle see võõras tüdruk seal avatud uksel. Veel praegu hakkas Indrekul sellest naeratusest soe, niisugune oli olnud see naeratus. Hoovivärav oli kinni. Paraadukse avas kõlistamise peale Kopfschneider. ,,Tigapuud ei ole?" küsis ta. ,,Ei ole," vastas Indrek ja küsis: ,,Kas ta koju pole tulnd?" Lätlane eitas ja ütles: ,,Teid kästi üles minna." ,,Mind üksi?" küsis Indrek. ,,Teid mõlemaid Tigapuuga." ,,Aga teda ei ole ju veel," ajas Indrek vastu, et pääseda tüütavast ülesminekust. ,,Siis minge üksi, muidu ei või," ütles lätlane. ,,Peab kohe minema." Nõnda läks Indrek üles, ilma et oleks võtnud palitutki seljast
annaabi.ee 
