Ta oli neist nii lummatud, et suutis ennast rüütlite asemele panna ja läbi elada kõik seiklused, mis rüütlid raamatuteski. Kogu teekonna võttis temaga ette Don Quijote parim sõber, kannumees Sancho Panza. Don Quijote oli suure südame ja hella hingega rüütel, kes tundis kaasa neile, kellele oli ülekohut tehtud. Tema kõige suuremaks kaotuseks oli tema hobuse Rosinante surm, see oli suur hoop Don Quijotele, kuid see teda ei murdnud. Kurva Kuju Rüütel pidas Sancho Panzat oma parimaks sõbraks, kes oli talle ustav ja võttis osa Don Quijote ettevõtmistest. Don Quijote ja kannumehe eesmärgiks oli päästa neiu röövlite käest, nagu rüütlitele romaanides omane Kurva kuju rüütel lubas oma kannumehe teha saare valitsejaks, kui nende päästeretk õnnestub. Don Quijote oli aus ja ustav ning pidas oma lubadust, Sancho Panzast sai saare valitseja. Don Quijote oli kindlameelne ja kohkumatu mees, kes läks vastu kõigele,
kogu romaani - Cervantes oleks võinud raamatu ju kirjutada ka lihtsalt äpardunud armuseikluste ahelana -, vaid avab selle ajaloolisele tõelusele kõige avaramas, sotsiaalses ja filosoofilises tähenduses. Cervantes loob "Don Quijotes" uusaegse kultuuri ühe kõige suurejoonelisema müüdi. Nagu oleks sellest vähe, toob Cervantes don Quijote kõrvale veel teise "hullu": ei saa ju "realistiks" ega "kaine mõistuse" esindajaks pidada talupoega Sancho Panzat, kes on don Quijotet kannupoisina valmis teenima üksnes seetõttu, et too temast saare valitseja teha lubab. Säärast kaht hullu pole maailmas veel nähtud, ütleb don Quijote ja Sancho kohta Sansón Carrasco "Don Quijote" 2. osa alguses. Põhjendatult on näidatud, et ei kummagi - don Quijote ega Sancho - teadvuses nähtu üleminekuid, liikuvust, mis on vajalik n.ö. normaalseks mõtlemiseks. Juba sellega vastandub Cervantese tegelaspaar neid romaanis ümbritsevatele teistele inimestele.
selle suurepärases väljamängimises avaldub ka Cervantese geniaalsus. On hetki, mil ta naerab oma peategelase välja ja on hetki, mil tunneb kaasa talle. Cervantes naerab Don Quijote üle, kui ta kujutab endale ette igasuguseid seiklusi ja muudab need palju põnevamaks kui nad tegelikult on. Kaasa tunneb ta eriti just romaani teises osas, kui aadlikud tema üle naeravad ja tema neid pahaaimamatult usub. Peale Don Quijote võib romaanis hulluks nimetada ka kannupoissi Sancho Panzat, kes on lasknud end nakatada oma peremehe hullustest ja usub kõike, mida talle öeldakse. Don Quijote puhul oli muigamapanev see, et ta tõesti nägi asju oma hulluse ajal teistmoodi kui nad olid. Romaani jooksul sattus ta mitmeid kordi kõrtsi, mida ta pidas lossiks. Ka kõrtsis elavaid inimesi pidas ta kõrgseltskonda kuuluvateks. Isegi ühe seikluse puhul, kui tema voodisse sattus "kuningatütar" (ehk siis tavaline talutüdruk), kujutas Don Quijote ette, et tema
selle ajaloolisele tõelusele kõige avaramas, sotsiaalses ja filosoofilises tähenduses. Cervantes loob "Don Quijotes" uusaegse kultuuri ühe kõige suurejoonelisema müüdi. Nagu oleks sellest vähe, toob Cervantes don Quijote kõrvale veel teise "hullu": ei saa ju "realistiks" ega "kaine mõistuse" esindajaks pidada talupoega Sancho Panzat, kes on don Quijotet kannupoisina valmis teenima üksnes seetõttu, et too temast saare valitseja teha lubab. Säärast kaht hullu pole maailmas veel nähtud, ütleb don Quijote ja Sancho kohta Sansón Carrasco "Don Quijote" 2. osa alguses. Põhjendatult on näidatud, et ei kummagi - don Quijote ega Sancho - teadvuses nähtu üleminekuid, liikuvust, mis on vajalik n.ö. normaalseks mõtlemiseks. Juba sellega vastandub
annaabi.ee 
