Seda on nimetatud ka eituse eituse seaduseks. Fausti vaimne ja moraalne suurus seisnes selles, et Faust oli pidevalt rahulolematu iseenda teadmistega, sealhulgas ka kogu inimkonna teadmistega. Ta oli maksimalist ja tahtis jõuda olemusliku algeni. Ta oli valgustusaja eetikaga inimene ning tema soov oli teha midagi inimkonna hüvanguks Tema arvates pidi lähtuma uskumusest, et leping saatanaga annab tavainimesele kättesaamatud saladused. Faust väljendab panteistlikku ideed, mille kohaselt on jumal kõiges ümbritsevas lahustunud substants ehk olemuslik alge. Tänu Fausti mitmetahulisusele suudavad temaga samastuda paljud inimesed.
vaid kõige kõrgemad sotsioolsed klassid välja arvata. Oma elatuse maksid nad kinni tööga. Alguses suhtus kirik begiinidesse sallivalt, aga 1260. aastate paiku hakkas suhtumine begiinidesse nii kiriklikes kui ilmalikes ringkondades muutuma. Ühtlustamise paine mõjus nii, et kirikumeeste arvates oli begiinide tegevus sarnane vaba vaimu vendade taoliste hereetiklike suundadega. Vaba vaimu vennad olid eriti kahtlased, sest nad tõstsid esile panteistlikku usku ja võitlesid vaimulikkonna rolliga. Meeste poolt organiseeritud kirik, kus mehed domineerisid, ei osanud begiinide suhtes seisukohta võtta ja kiriku meesteoloogid ei saanud selgust isegi selles, millesse begiinid tegelikult õieti uskusid või kuidas nad oma ühendustes käitusid. Begiinide süüdistamine ketserluses tugevnes 14. sajandil. Paavst keelaski Viini kirikukogul 1311-1312 begiinide tegevuse, kuid hiljem seda otsust pehmendati nii,
soomlastele => Paavo viljapõldu laastab hall, kuid ta rügab alla andmata edasi, kui lõpuks võitluses loodusega peale jääb, ei jäta ta kõike vilja endale vaid annab ka naabrile. Suurem osa Runebergi idüllidest ja epigrammidest on armastusluuletused, mida ta varieerib. Kolmandas luulekogus puudub idüllide ja epigrammide rubriik, selle asemel tsükkel legende, millest osa on tõlkeid ja osa algupärandeid. Viimasteist märkimisväärseim ,,Kirik" => väljendab Runebergi panteistlikku, platonismist varjundatud usukäsitlust. Esikkoguga samaaegselt oli Runebergil käsil eepiline teos, mis arendas välja tema loomingu teise suuna. ,,Põdrakütid" => heksameetris kirjutatud talupojaeepos, toon ja stiil on homeroslik, kuid suure eepose masinavärk pannakse kujutama lihtsat rahvast ja tema elu. Järgmised heksameetris eeposed on ,,Hanna" (1836) => R. helgeim luuletus, noore armastuse ülistus. Annab pildi tolleaegse Soome kirikumõisa elust. Kolmas heksameetris eepos on
nii ulatuslikult käsitlenud. See on kelmiromaani eelkäija. F. Rabelais oli 15.16.saj Euroopa renessansiajastu suurkirjanik. Sündis provintsiadvokaadi perre. Nooruses oli munk kloostris, kus salaja luges antiikteoseid. Pärast kloostrit pääsemist hakkas suhtlema humanistlike ringkondadega, õppis ülikoolis arstiks ja hiljem tegutses arstina ja luuletaja sekretärina. Sealt saigi tõuke peateose ,,Gargantua ja Pantagruel" kirjutamiseks. Rabelais kasutas teostes panteistlikku filosoofiat, mõistes inimelu pea ainult materiaalse ja bioloogilise nähtusena. Rabelais' materialistlik ja vabamõtteline elukäsitus kutsus peagi esile Pariisi ülikooli usuteaduskonna nördimuse. Jäi kuninga soosingust ilma. Rahvaraamatutest ja varasematest burleskidest võttis üle hüperbooli. Ta kasutab palju rämedat ja rõvedat rahvalikku kõnepruuki, aga paneb selle segunema humanistliku eruditsiooniga eriti loodusteaduste valdkonnast
annaabi.ee 
