10.kl Veel Michelist Kokkuvõtteks võime vaid rõõmustada, et Tallinnast on võrsunud silmapaistev kunstnik, kosmopoliit. Lisaks Madalmaades kultiveeritud peenele värvitajule ja panteismist kantud hilisgooti detailirealismile on tema maalideski tunda (Tallinnas saadud) skulptorikoolitust. Oma loomingu küpses faasis lähenes ta Itaalia renessansskunstile. Tänapäeval peavad end Michel Sittow'
kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund (kunst). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt antud, valmisolev, vaid ilmub üksnes sügavaimast vastuolust, romaani kangelaste enda vastuolulise maailma kokkupõrkes ja puutes niisama vastuolulise reaalse maailmaga; ilmub läbi kannatuste, ohvrite ja pingutuste. "Don Quijote" filosoofiline kujund erineb radikaalselt nii Rabelais' panteismist kui ka Cellini heroilisest individualismist. Romaan on koomiline eepos proosas - nii arvas XVIII sajandil Henry Fielding, olles oma mõtteks saanud innustust Cervanteselt. Kuid Cervantes ise nii ei arvanud. Nalja ja naeru kõrval nägi ta ka elu traagilist poolt, nägi sügavamalt kui valgustusrealistid ja sentimentalistid. Kogu "Don Quijote" 2
sees, Jumal on sama mis kõik ■ inimestel on füüsilised kehad ja hing, kuid see on vaid üks isiksus, ka Jumal on selline ■ inimene=tervik (keha+vaim) (Descartesel keha ja vaim mõjutavad üksteist vastastikku) ■ Panteism (kreeka k pan – kõik, theos – jumal) on usulis-filosoofiline mõttesuund, mille järgi kõiksus on samaneJumalaga. Panteistlik Jumal on individuaalsuseta "miski", halb lähtub jumalast nagu heagi. Samm panteismist edasi viib fatalismi või ateismi. Kogu maailm on jumala ilming ja Jumal on sama maailmaga. Panteism samastab Jumala jauniversumi. Panteism tähistab immanentset usundivormi. ■ sub specie aeternitatis- igaviku seisukohalt ■ S filosoofia rõhutab oma eetikas tasakaalu, perspektiivitunnet ja sallivust; ta kaitseb mõtte- ja sõnavabadust, ta eetikateos (“Eetika”, 1677) on üles ehitatud nagu geomeetriaõpik –
Quijote" kujundis ja struktuuris tervikuna. "Don Quijote" ei ole pelk idee (filosoofia) ega pelk kujund (kunst). Süntees ja tunnetuslik ühtsus, milleni lõpuks jõuab Cervantes, ei ole lihtsalt looduse poolt antud, valmisolev, vaid ilmub üksnes sügavaimast vastuolust, romaani kangelaste enda vastuolulise maailma kokkupõrkes ja puutes niisama vastuolulise reaalse maailmaga; ilmub läbi kannatuste, ohvrite ja pingutuste. "Don Quijote" filosoofiline kujund erineb radikaalselt nii Rabelais' panteismist kui ka Cellini heroilisest individualismist. Romaan on koomiline eepos proosas - nii arvas XVIII sajandil Henry Fielding, olles oma mõtteks saanud innustust Cervanteselt. Kuid Cervantes ise nii ei arvanud. Nalja ja naeru kõrval nägi ta ka elu traagilist poolt, nägi sügavamalt kui valgustusrealistid ja sentimentalistid. Kogu "Don Quijote" 2. osa valmistab ette romaani traagilist finaali, kuid finaal ise on siiski ootamatu, isegi järsk, mahtudes ühteainsasse lõpupeatükki
annaabi.ee 
