tare aset, kun tahene. tugineb minu otsus: ,,Mul pole kodo, kun ma kuiva, mul pole tare, kun tahene." Tarvastu. H II 55, 306/7 (39). 1896. Ka siin on tegemist ,,Vihmaloitsuga", tsiteerin miks: ,,Ei ale esä tare tennü egä veli paari pannu Ole ei esä tennu tarre, võõras nurga nukertenu, ole ei veli pannu paari võõras kivi kergitenu, külä esä tennu tare, võõras saina saisma pannu." võõras veli pannu paari, Sellele on kõige lähemal ,,Eesti Rahvalaulu antoloogia tüüp 1628 Vaeslaps tahab võõras saena saesaten, süüa [Vaeslaps Vaeslaps itkeb ema-isa]: võõras nurga nukerden
loomuga ja kõike neid läbielamusi leiab nende teostest. Õpiti kodus. Isa õpetas ladina keelt. Seni kuni nad pandi pansioni (internaatkooli). 16-aastaselt suri ta ema tuberkoloosi. Kuigi ema oli armastav, on ka teada, et isa suri 2 a pärast ema, tabab teda närvivapustus ja Dostojevskil diagnoositi langetõbi. Ema oli poisid pannu õppima Peterbusri sõjaväe-inaseneride kooli. Poiss luges, tegeles kirjandusega, aga 43.aastal lõpetab inseneride kooli ja asub Peterburis ametnikuna tööle. Aasta hiljem avaldab ta Balzac'i tõlketeose ja samal ajal hakkab kirjutama ka oma esikteose. Tal on mägurikirj oli hasa rtmäng. Vaatamata kõigele loobus ta ametnikutööst ja 45.aastal ilmub ta I romaan "Vaesed inimesed". See kujutab Peterburi väikeametniku alandatud, rusutud elu
Adolf Hitleri, kes võttis juhtimise lõpuks üle ning Saksamaal valitses natslik diktatuur just tänu temale. Suurbritannis ja Prantsusmaal säilis demokraatia, sest nad kaotasid huvi sõdimise vastu ning said omadega hästi hakkama. Samuti toetasid liitlased teineteist. Neis riikides oli demokraatia juba pikka aega valitsenud ning demokraatlikud juured tugevamini kinnistunud. Nendes riikides polnud ka suur majanduskriisi, mis oleks pannu rahvast karmikäelist poliitikat nõudma. Arvan, et diktatuuride tekkepõhjuseks olid pettumine I Maailmasõja tulemustes ning majanduse allakäigus. Igal riigil olid oma tõusud-langused ning riigivormidel oma plussid- miinused. Kõike oleks saanud ka teistmoodi teha ning leian, et asju ei oleks tohtinud lahendada vägivallaga.
takah. Tükü ajo peräst kaes -- mõtsa puult tule jo mõtstsiga, nii et maa mügises all, õkva timä poole. Miis jätnü mõõga maaha ja ka vadima. Õnnes ollu' sääl üts haan'aküün -- sinnä' küüni poole, mõtstsiga takah. Miis paenu är küüni kõrvale, sääl ollu' uss, säält müüda nuka taade. Mõtstsiga joosnu' ka küüni mano, sõs säält ümbre minemä taade, nännü, et lävi ol'l, karanu ka sisse, arvas, et miis ussest sisse juusk. Miis joosnu nüüd ja pannu usse takst kinne. Mõtstsiga küünih. Miis võtnu sõs uma mõõga, lännü' kuniga mano ja ütelnü: "Mõtstsia ole mina küüni kinne' pannu, minge võtke' timä vällä." Mintü sõs kaema -- ol'l ka nii. Oi sedä avvu, mis meehel nüüd ol'l. Kunigas annu' vahtse käsü: "Siinsamah mõtsah om üts nõnasarv, kiä kõik purutas, kes ette johus, surma' tuu ärä." Miis lännü jälle mõtsa poole, vidänü umma mõõka takah ja mõtelnu: "Üteh
annaabi.ee 
