Kohtas üht mees, kes teadis Jakobi, nad olid koos haigemajas olnud. Jakob saatis temaga oma emale kukru, kus oli oma ja võõramaa raha. Oma raha paberist, võõras kullast. Maret ärkas jälle mitu korda unest, läks jõe juurde, kust leidis eest oma poja. Viis poja onni. Poeg olid haige, haavatud sealt, kust riided polnud katki ja riided olid augulised sealt kust keha polnud haavatud. Ta oli mürgi pommi plahvatuse kätte jäänud. Nägu oli must. Jakob sonis, otsis vahel oma pampu, kukrut ja riideid. Üles ärgates käskil emal tema sonimistest mitte välja teha. Maret ei tahtnud hetkekski poja juurest lahkuda, kuid käis siiski vahepeal inimesi üle jõe venega sõidutamas. Ta kurtis teistele pojaga juhtunut, kuid ei saanud neid abi, vaid kuulis jutte teistest sõjas käinutest ja valitsuse kirumist. Kord kuulis kelleltki, et arst olevat kirukumõisa tulnud. Maret läks kiiresti tohtrit kutsuma. Arsti lubaski tulla. Arst imestas,
Kuid Heike ei tundud seda tillukest, õblukest olevust Liiga kitsad elamistingimused tekitavad pinget ja agressiivsust. kitsas, elati nähes mingit rõõmu. Vastupidi, ta oli pettunud ja masendu- sotsiaalabis ses. Heike tütar ei olnud mingi tavaline beebi. Ta nuttis palju, t. Heike oksendas tihti ning teda oli väga raske rahustada. Heike när- tundis tihti, vid olid tihtipeale viimseni pingul. Ta ei suutnud ümbritseda et sellises seda kisendavat, väikest pampu soojuse ja emaliku armastu- ruumikitsik sega, seda enam, et ta vajas ise nii väga kindlustunnet ja hoo- uses litsust. Kuidas saanuks ta oma lapsele anda seda, mida tal en- valitses dal polnud. Loomulikult toitis ja pesi ta vastsündinut niipalju, närviline kui oli vaja. Eemalt vaadates tundus kõik korras olevat. Ent kui ning laps siiski kõigest hoolimata ikka nuttis, tundis Heike end abi- agressiivne tu ja oskamatuna
Selle, mis oli 50 aastat tagasi õnnestunud mu isal, lootsin ma saatuselt kätte võidelda ka endale; ma soovisin samuti saada "millekski", kuid loomulikult mitte mingil juhul ametnikuks. II PEATÜKK ÕPINGUTE JA PIINADE AASTAD VIINIS Selleks ajaks, kui suri minu ema, oli üks minusse puutuv küsimus juba saatuse poolt ära otsustatud. Tema haiguse viimastel kuudel sõitsin ma Viini, et seal ära anda eksamid akadeemiasse astumiseks. Vedasin endaga kaasas suurt pampu oma joonistustega ja olin täis veendumust, et ma annan eksami ära nagu muuseas. Loeti ju mind juba reaalkoolis terve klassi parimaks joonistajaks ja sellest ajast olid minu võimed joonistamises suurel määral kasva-nud. Uhke ja õnnelik, olin ma täiesti veendunud, et saan oma ülesandega kergesti hakkama. Vaid üksikutel harvadel minutitel jätkus mul tervet mõistust: minu kunstnikuanne väljendus vahel joonestaja-andega eriti arhitektuuri kõikides valdkondades
enam, midagi kaotada. Hakkasin nüüd mõtlema, kuidas oma kavatsust teostada, ja mõtlesin asja mitmetpidi läbi. Lõpuks jäin peatuma kava juurde, mis mulle sobis. Otsisin kõigepealt metsaga käetud saare tükk maad allpool; ja niipea kui oli päris pime, sõitsin parvega sinna, peitsin parve ja läksin siis magama. Magasin öö otsa ja tõusin enne kui valgeks läks; sõin hommikust, panin poeriided selga, teised riided ja veel muid asju sidusin pampu, võtsin süsta ja sõudsin kaldale. Läksin maale umbes seal, kus ma arvasin Phelpsi maja olevat, peitsin pambu metsa, täitsin siis süsta veega, ladusin kive täis ja uputasin niisugusesse kohta, kust ma ta jälle võisin leida, kui vaja oli. See oli umbes veerand miili allpool väikest aurusae-veskit. Siis läksin maanteele. Kui saeveskist möödusin, nagin silti «Phelpsi saeveski»; kui kolm- nelisada
,,Kui ruttu võite oma asjad kokku panna?" ,,Poole tunniga," vastas Indrek, sest kuna direktor rääkis, oli tal aega olnud kõige üle järele mõelda. ,,Ütleme, tunniga," arvas härra Maurus, ,,siis jõuate veel parajasti õhtusele rongile, kui tahate koju sõita." ,,Ma ei sõida koju," ütles Indrek. ,,Muidugi mitte," oli direktor nõus, ,,sest seal teatakse, et vanajumal on alles elus, et ta on priske tervise juures." Kuna Indrek läks oma asju kokku korjama, et neid kasti panna või pampu siduda, seletas härra Maurus õpilastele: ,,Härra Maurus ei või seda lubada, et tema majas elab inemine, kelle himu käib jumala hinge järele. Kui see inemine tuleks ja ütleks: ,,Austud härra Maurus, mul on kange mõrtsuka himu ja sellepärast tahan ma sinu ära tappa," -- siis jätaks ma tema vähemalt selleks ööks oma katuse alla, sest ega ta selle ühe ööga ikkagi vana Maurust tapa. Aga kui see inemine ei taha tappa
annaabi.ee 
