nimetatud tühjaks, laastatud maaks. Teadaolevatel andmetel olevat Harjumaal surma saanud 30 000 eestlast, mis on aga ilmne liialdus, sest kogu Harju elanike arv võis olla 20 000. Kuid igal juhul olid paljud neist hukkunud ja maa põhjalikult laastatud. Kõik see murdiski eestlaste vastupanuvõime Harjumaal lõplikult. 1344. aasta veebruaris, kui meri oli viimaks jäätunud, asusid orduväed ka sõjaretke Saaremaale. Saarlased olid end kindlustanud linnuses, mida arvatakse asuvat praeguse Pamma küla lähedal Kooljamägedel. Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Kaotatud lahing ei murdnud siiski saarlaste võitlusvaimu. Juba samal kevadel, kui orduväed saarelt lahkusid, puhkes taas ülestõus. 1345. aasta alguseks kogus ordu kokku suure armee, kuhu tuldi nii üle Euroopa kui ka mujalt Liivimaalt
vabalt linnusest lahkuda. Ent saarlased murdsid peagi oma lubadust ja kõik sakslased, sealhulgas ka foogt, olevat kividega surnuks visatud. 1343 aasta augustiks oli Saaremaa võõrvõimust vaba. Ordu sõjakäik Saaremaale, Vesse hukkamine 1344. aasta veebruaris, kui meri oli viimaks jäätunud, asusid orduväed ka sõjaretke Saaremaale. Saarlased olid end kindlustanud linnuses, mida arvatakse asuvat praeguse Pamma küla lähedal Kooljamägedel. Seal toimunud ägedas lahingus langes suurel hulgal nii saarlasi kui ka ordumehi, kuid võit jäi siiski viimastele. Marburgi Wigandi kroonika järgi poodi saarlaste juht Vesse seejärel jalgupidi üles. Pole selge, kidas see täpselt välja nägi, kuid arheoloog Ain Mäesalu on oletanud, et ta võidi puua kiviheitemasina külge. Kaotatud lahing ei murnud siiski saarlaste võitlusvaimu: juba samal kevadel, kui orduväed saarelt lahkusid, puhkes taas ülestõu.
orduhärrat. Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. See võitlus toimus nähtavasti Karja maalinna lähedal Pamma metsas ning ei rahustanud kogu Saaremaad. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma, nii et mõned vene allikad räägivad isegi ordulaste lüüasaamisest. Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua Lihula linnusesse oma relvad, anda nii palju pantvange kui nõutakse ning hävitada Maasi maalinnus.
orduhärrat. Saarlaste vastupanu polnud veel murtud. 1344. aasta veebruaris kogus ordumeister aga väejõu ning tungis üle jää Saaremaale, kus ta röövides ja põletades jõudis viimaks saarlaste metskindluse ette, millel krooniku Marburg Wigandi teate järgi olnud kolm väravat, mis olid kinnitatud puudega ja rinnatisega kaitstud. Kindlus vallutati peagi ning saarlaste ülestõusu juht Vesse poodi jalgupidi üles. See võitlus toimus nähtavasti Karja maalinna lähedal Pamma metsas ning ei rahustanud kogu Saaremaad. Sula tuleku tõttu olid ka ordu väed sunnitud kiiresti mandrile naasma, nii et mõned vene allikad räägivad isegi ordulaste lüüasaamisest. Peagi kindlustati Karja linnus ning ordumeister tungis taas oma vägedega Saaremaale. Peale rüüstamisi olid saarlased sunnitud alla andma. Neil kästi vaherahu tingimustena tuua Lihula linnusesse oma relvad, anda nii palju pantvange kui nõutakse ning hävitada Maasi maalinnus.
1343. a., peale Tallinna õnnetut lahingut, tegid harjulased (Hoeneke resp. Renner'i teatel) ,,twe hagen" ja saarlased ühe (Maapensaare resp. Maapersaare - Luiga, lk. 123). Et Kaarma ja Maapersaare on maalinnad, võib oletada, et ka ligemalt tähendamata harjulaste kindlustused olid vahest rutuliselt puukaitsega varustatud vanad maalinnad. 1345. a. rahulepingus kohustati saarlasi oma tugev Maapersaare kindlus maani maha lõhkuma (nüüdsetes Pamma metsades - Kooljamäed, Karja kihelkonnas). Säärasest nõudmisest ei ole varema aja kohta midagi kuulda. Sellest ajast peale ei ole Eesti kantsidel ega maalinnadel nähtavasti enam tähendust ja ikka enam tekib nende asemele sakslaste lossisid, järjest enam ka vasallide omi. 2. Kohtumõistmise suhtes jäeti eestlastele esmalt ka omad vanemad alale foogtide kõrval. Foogte panid ametisse maaisandad, kellele nad allusid, s. t. kõige pealt piiskopid omal alal, siis ka ordu omal alal
annaabi.ee 
