C. pidas ennast mehe surmas süüdlaseks ja otsustas minna kloostrisse. C. andis pojale soovituskija ja soovitas tal Firenzest lahkuda, peale selle andis ta pojale palveraamatu, mida palus vähemalt kord päevas lugeda. B. unustas kirja ja raamatu varsti, ta jäi Rufini majja, kus oli nagu mehe oma laps. Kui Anjou hertsogi väed Firenzesse tungisid pidi R. ise linnast lahkuma, B otsustas temaga mitte kaasa minna. Emalt saadud kirja viis B. Piacenzasse, kuid palveraamatut ei avanud ta kordagi. Kui pidi Piac.st lahkuma leidis B end sõdurina sõdurite hulgas. Ühel õhtul lossi tornis sattus B. kätte palveraamat, mille vahel oli roosi õielehed. Lehed kukkusid tornist alla. Kui päike tõusis võttis ta uuesti raamatu kätte ja sealt tuli välja mustaks tõmbunud punane roos. Teadmata miks, käis ta südamest läbi valuhoog, silmad olid pisarais. Kui ta tornist alla läks oli seal käskjalg teatega, et Konrad on teel Itaaliasse. VI Täht
kodus Mari pidi ravima. XIX Juss ei saanud rahulikult magada ning võttis pussi ja läks metsa äärde ootama. Kui Andres tuli virutas ta pussi peremehele jalga. Ise läks ning poos end metsas ülesse, seal samas, kus Mari aastaid tagasi palus. Matused oli vaiksed, toimusid laupäeval. Ei olnud õpetajat ega midagi. Ära saatjaid oli peale nende veel Hundipalu Tiit ja Aaseme Aadu. Mari mõtles peale matust Vargamäelt lahkuda, kuid Andres tegi tema südame nii helaks, kui luges palveraamatut puusärgi ääres. Pärast veel Andres küsis, kas jääd siia või lahku ise tead. Mari jäi esialgu Vargamäele. XX Elati rahuliku elu. Pearu käis naabrirahvaga leppimas. Kuid ei jätnud jonni kemplesid ikka tuleval kevadel edasi ning rääkisid asja selgeks ainult kohtukulli silme all ja kõrtsileti ees. Viimane käik kohtu oli sellepärast, et Pearu oma vankriga Andrese rukkis oli ning Andres avastas ta sealt.
Raha sai ta ka ühelt naiselt, kellel ta armastuskirju aitas kirjutada. Ta kasutas Maie aitamiseks kaarti, mille ta Millilt oli saanud. Kui Indrek valmistus ärasõiduks tuli ka ristiisa Hundipalu Tiit teda ära saatma. Mari muretses emalikult , kas pojal ikka süüa on ja riided kõlbavad. Andres viis venna rongijaama. Andrese enda ära saatmine oli palju rahvarohkem. Kohale toodi isegi sauna-Madis. Andres luges palveraamatut, näidates nii kui tähtis see sündmus tema jaoks oli. Kui ta poega ära saates taaskord küsis, kas poeg plaanib ka kodukohta tagasi tulla sai ta eitava vastuse. Noor Andres ütles:,,Isa, sina isegi ei armasta Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik." Peale poja ära saatmist läks Andres kõrtsi, kuid see koht on tema arvates kõvasti muutunud. Kõrtsis on uued mehed, vähe on nende seas peremehi, saksatoas on uued noored mehed jne
minema - vana Andres lootis endiselt, et noorem tahab jääda ikka Vargamäele peremeheks, kuid viimane ei näidanud huvi üles - Indrek võttis vastu otsuse, et läheb linna kooli ja lahkub kirjutaja ametist, ema tunnustas teda, laenas vanematelt raha, kuid isa kinkis selle hoopis talle - Kui Indrek valmistus lahkuma, tuli ka ristiisa Tiit teda saatma, Andres viis venna ära - Andrese enda ära saatmine oli palju uhkem ja rahvarohkem, isa luges isegi palveraamatut, vana Andres küsis ka pojalt, kas ta plaanib tagasi tulla, sai eitava vastuse, - Noore Andrese vastus isale: ,,Isa, sina isegi ei armasta Vargamäed, sul on ainult kahju oma töövaeva võõrastele jätta, see on kõik." (lk 548) - noor Andres: ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus." ,,Sina oled seda teind ja minu ema tegi, ega muidu nii vara surnd, aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel."
siis sunnitud komödiante oma etendust alustama, ilma et eminentsi oleks ootama jäädud. Kardinal pahvatas naerma. «Tõepoolest, ülikooli rektor oleks samuti pidanud talitama. Mis teie selle kohta ütlete, meister Willem Rym?» «Mu härra,» vastas Willem Rym, «leppigem sellega, et pool komöödiat möödas on. Niipalju on ikkagi võidetud.» «Kas need logardid võivad oma nalja jätkata?» küsis valitseja. «Jätkake, jätkake,» vastas kardinal. «Mul ükskõik. Ma loen seni oma palveraamatut.» Paleefoogt tuli poodiumi äärele ja hüüdis, enne käeviipega rahvast rahule manitsedes: «Linnakodanikud, talupojad ja pariislased! Et rahuldada neid, kes tahavad, et etendus uuesti algaks, ja neid, kes tahavad, et see lõpetataks, käsib tema eminents jätkata.» Mõlemal poolel tuli sellega leppida. Kuid autor ja ka rahvas kandis seetõttu veel kaua kardinali vastu vimma. 40 2 2 Niisiis alustasid tegelased näitelaval uuesti oma tai gutusi ja Gringoire lootis, et vähemalt
annaabi.ee 
